Hiljaaegu leidsid Tartu Ülikooli arheoloogid Tartu toomkirikus lahti kaevatud hauakastist brokaaditükikesi ja tundsid leiu üle suurt vaimustust. Ei, see polnud suur sädelev siidkangas. Pigem meenutab see toomkirikust leitud brokaat fotol karvatuusti.
Arheoloogiadoktorant Riina Rammo uuris seda mikroskoobi all ja ütles: jah, see on brokaat. Aluse nii väita andis tükikese servas helklev hõbeniit.
Toomkirikust pole arheoloogid varem saanud muid tekstiilileide kui üks keskaegne brokaatpael. Seega on, mille üle vaimustuda.
Rammo on üks väheseid arheoloogiliste tekstiilide asjatundjaid Eestis ja ta võiks vanadest tekstiilikatketest, nende valmistamise võtetest ja uurimise viisidest rääkida tundide kaupa.
Rammo on lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal, tema huvi arheoloogia vastu tekkis teisel kursusel ja arheoloogiliste tekstiilide vastu veelgi hiljem, kolmandal kursusel.
«Kui esimesi kordi tekstiilileidudega kokku puutusin, tunnetasin, et see on midagi nii põnevat, mis võiks mind köita. See teadmine tuli Tallinnas laboratoorse arheoloogia praktikal,» jutustas Rammo Jakobi tänavas arheoloogialaboris. «Seal praktikal näidati leide ja räägiti nende uurimisest. Mulle lihtsalt hakkas meeldima ja huvi pakkuma, kuidas need säilivad, miks need säilivad ja kuidas need on tehtud.»
Õnnelikud juhused
Rammo uurimistöö fookus on keskaegsed tekstiilileiud, sellest ajastust on neid võrdlemisi palju, kuid neid on ka palju varasematest aegadest.
Rammo ütles, et tema loeks kõige varasemaks tekstiilileiuks Eestis mesoliitilist võrgujäänust, mis leiti Narva lähedalt. See on alla sentimeetri pikkune katke niinenööri, kuid selle võib liigitada tekstiiliks, kuna seda looduslikku materjali on kedratud. «Kõige laiemas tähenduses võib seda lugeda tekstiiliks,» lausus Rammo.
Siiski säilivad tekstiilid maapinnas üsna harva. Peab olema mitmesuguste soodustavate tegurite koosmõju, et orgaaniline materjal maapõues säiliks, et bakterid ja mikroorganismid seda ära ei hävitaks.
On kaks põhilist kohta, kust arheoloogilisi tekstiile enamasti leitakse.
Ühed on matusepaigad, kus tekstiil säilib, kui on soodne pinnas ja/või palju metallehteid, sest metallisooladel on konserveeriv toime.
Lõuna-Eesti happelisem pinnas on soodsam – Siksali kalmistult, Eesti kagunurgas on leitud nii muinas- kui keskaja tekstiile, Põhja-Eesti aluselisemas õhukese huumuskihiga pinnases tekstiilid hästi ei säili.
Teine koht, kust on leitud palju tekstiile, on kesk- ja uusaegsete linnade jäätmekastid, ja kõige rikkalikumad Eestis on Tartu jäätmekastid. Jäätmekastidesse ei pääse õhk, pinnas on tihe ja niiske, sõnnikune kiht on natuke happeline.
Rammo nentis, et just sellises keskkonnas säilivad villased tekstiilid ja siid, mis on loomset päritolu. Taimset päritolu, linast, kanepist või nõgesest tekstiilid hävivad üldjuhul ruttu. Säilinut on, aga enamasti haudades metallesemete küljes imetillukeste katketena.
Viited elustiilile
Kui palju õnnestub leiud rääkima panna, sõltub mitmest asjaolust, selgitas Rammo.
Kui kalmistule maetud inimese rõivastus on osaliselt säilinud, saab teada nii toormaterjali kui kanga valmistamise tehnoloogia, kuid ka selle, kuidas tekstiilisäilmed inimese ja ehete suhtes asetuvad, ja see aitab oletada, mis rõivaga võis tegu olla.
Tartu jäätmekastidest on leitud ribasid, mis võivad olla õmblustöö jäägid, aga võisid olla ka kempsupaberi või hügieenisideme rollis. Nendelt saab infot enamasti vaid materjali kohta.
«Kõige ägedamad leiud on muidugi rabaleiud. Raba on happeline ja niiske, kõrgrabas võib olla väga hästi säilinud tekstiile,» lausus Rammo.
Tartust leitud esimesed suuremad tekstiilikogumid pärinevad 13. sajandi lõpust ja 14. sajandi algusest, kui linnuse jalamile oli tekkinud linn või muu asula, oli majade võrgustik, olid jäätmekastid. Enamik Tartu leide ongi jäätmekastidest.
Tekstiile kasutasid kõik ning tekstiilid näitasid staatust ja mugavusi majapidamises. Ehk siis milliseid rõivaid kanti, kas majapidamises olid padjad ja vaibad.
«See on teave linlaste argipäeva ja eluolu kohta,» selgitas Rammo. «Iseasi, kui palju me suudame järeldada väikeste tükikeste põhjal. Üht-teist saab siiski välja tuua.»
Siinjuures tõdes Rammo, et on küll tore väide, et arheoloogia ei diskrimineeri erinevalt kirjalikest ja pildilistest allikatest, mis tegelevad eelkõige eliidi ja jõukama kodanikkonnaga. Tartu tekstiilileidude puhul siiski diskrimineerib: jäätmekastide sisu kajastab jõukamate linnakodanike elustiili. See ei kajasta kõigi linnas elanud inimeste elu.
Leidude põhjal moodustuv pilt on aga tüüpiline Põhja-Euroopa linnadele, kus tarbimisharjumused on suuresti mõjutatud hansakaubandusest. Palju on importkangaid, on villast kalevilaadset kangast, on palju kammitud villast valmistatud siledaid ja õhukesi kangaid.
«Linast kangast on küllap palju tarvitatud, aga säilimisprobleemide tõttu sellest palju infot ei ole,» sõnas Rammo.
Rammo ütles seda, kui oli analüüsinud üle 3000 keskaegse Tartu tekstiilileiu, rõivastega on neist seostatav kümnendik. Kõiki kogusid pole ta veel läbi uurida jõudnud ja paar tuhat leidu on ootamas.
Kõige kõnekamad leiud on tema meelest need, kus on näha õmblusi, nööpe või ääriseid, mis lasevad aimata omaaegset rõivastust. Need on enamasti säilimistingimustest tulenevalt villased ja sageli siidiga ääristatud.
Ülekaalukas on punane toon, ilmselgelt on ülekaalus rikkama elanikkonna rõivajäänused. On tükikesi kapuutsidest, on üks kaelusekatke. On nööpaukude ja nööbiridasid, mis annavad tunnistust tüüpilisest keskaegsest euroopalikust linnamoest.
Alates 14. sajandist on moodi tulnud rohke nööpide kasutamine, et rõivaid kehasse töödelda ja nii inimese keha eksponeerida.
On ka silmuskoeesemete jäänuseid, siidist esemeid.
Mikroskoop ja analüüsid
Riina Rammo rääkis, et arheoloogilisi tekstiile on võrreldes potikildudega üsna vähe ja need on ka õrnad. Leidmise järel tuleb need puhastada, siis välja selgitada materjal, milleks kasutatakse nii mikroskoopi, keemilisi teste kui ka mõnel juhul DNA-analüüse.
Maa seest leitud tekstiilijäänused on enamasti pruunikad, mõnikord on ära tunda sinist ja punast, kuid keemiliste testidega on tänapäeval võimalik välja selgitada nende kunagine värvus.
Lambavilla puhul on aga juba metoodikaid, mis võimaldavad selgeks teha, millist rohtu on lammas söönud, ja sellest järeldada, kus lammast on karjatatud, kui on olemas võrdlusandmestik.
Rammo ütles, et leidude mõtestamiseks peab olema taustateadmine ka tekstiili valmistamisest, mistõttu on väga oluline koostöö mitmesuguste spetsialistide vahel. Samuti peab olema kogemus, et suuta täita tühimikke, mida ei ole näha.
Nii on Rammo proovinud muistseid kangavalmistamise võtteid. Praegu näiteks on käsil kedervarrega ketramise harjutamine, et saada aru, millised tunnused on kedra puhul olulised ja mis mõjutavad tulemust.
Ta on proovinud ka vokiga ketramist, kudumist ja nõelaga kudumist, kõladel vöö kudumist.
«Praktiliseks pooleks ja eksperimentideks on tekstiilide uurimise kõrvalt aega jäänud kahjuks vähem, kui sooviksin,» nentis Rammo.
Üks on aga selge, et vana aja naistel kulus pere tekstiilide valmistamisele toormaterjali kasvatamisest ja töötlemisest rõivatüki valmimiseni tohutu aeg.
On teada, et näiteks 17. sajandi Rootsis kulus naistel tekstiilitöödele neli-viis kuud aastas. Seega oli toona tekstiilidel hoopis teine väärtus kui tänapäeval.
Keskaegsel linnakodanikul ei olnud kapitäit rõivaid, kirjalike allikate järgi väites oli tal ehk kaks-kolm kostüümi või näiteks üks kleit, millel vahetati varrukaid.
«Aga kui me leiame pronksiaegsest hauast tekstiili, ei oska isegi arvata, kui hinnaline võis see olla tolle aja inimestele, ehkki võis meie mõistes robustne välja näha,» ütles Riina Rammo.