On kaks põhilist kohta, kust arheoloogilisi tekstiile enamasti leitakse.
Ühed on matusepaigad, kus tekstiil säilib, kui on soodne pinnas ja/või palju metallehteid, sest metallisooladel on konserveeriv toime.
Lõuna-Eesti happelisem pinnas on soodsam – Siksali kalmistult, Eesti kagunurgas on leitud nii muinas- kui keskaja tekstiile, Põhja-Eesti aluselisemas õhukese huumuskihiga pinnases tekstiilid hästi ei säili.
Teine koht, kust on leitud palju tekstiile, on kesk- ja uusaegsete linnade jäätmekastid, ja kõige rikkalikumad Eestis on Tartu jäätmekastid. Jäätmekastidesse ei pääse õhk, pinnas on tihe ja niiske, sõnnikune kiht on natuke happeline.
Rammo nentis, et just sellises keskkonnas säilivad villased tekstiilid ja siid, mis on loomset päritolu. Taimset päritolu, linast, kanepist või nõgesest tekstiilid hävivad üldjuhul ruttu. Säilinut on, aga enamasti haudades metallesemete küljes imetillukeste katketena.
Kui palju õnnestub leiud rääkima panna, sõltub mitmest asjaolust, selgitas Rammo.
Kui kalmistule maetud inimese rõivastus on osaliselt säilinud, saab teada nii toormaterjali kui kanga valmistamise tehnoloogia, kuid ka selle, kuidas tekstiilisäilmed inimese ja ehete suhtes asetuvad, ja see aitab oletada, mis rõivaga võis tegu olla.
Tartu jäätmekastidest on leitud ribasid, mis võivad olla õmblustöö jäägid, aga võisid olla ka kempsupaberi või hügieenisideme rollis. Nendelt saab infot enamasti vaid materjali kohta.
«Kõige ägedamad leiud on muidugi rabaleiud. Raba on happeline ja niiske, kõrgrabas võib olla väga hästi säilinud tekstiile,» lausus Rammo.