/nginx/o/2011/07/08/662928t1hbc67.jpg)
Eile Tartu Ülikoolis oma doktoritööd kaitsnud riigikogu liige Laine Randjärv (RE) ei saa esialgu doktorikraadi, kuna kaitsmiskomisjon ei lasknud tema tööd läbi.
Laine Randjärve doktorikraad jäi kaitsmata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitsmiskomisjoni esimehe Anti Selarti sõnul läks Randjärve töö pärast kaitsmist ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis hääletamisele. Dokorant ei kogunud aga piisavalt hääli. Poolt- ja vastuhääled jagunesid täpselt pooleks.
«Seega polnud täidetud nõue, et poolt peab olema rohkem kui pool hääletanutest,» kirjeldas Selart doktorikraadi kaitsmist.
Otsus tehti doktorandile teatavaks kohe pärast hääletustulemuste selgumist.
Randjärve töö kannab pealkirja «Loovisiksuse roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1940-1980 Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe epistolaarse pärandi põhjal».
Doktorant ise on varem Postimehele kinnitanud, et tema doktoritöö on interdistsiplinaarne uurimus selle perioodi kultuuriloolistest sündmustest nii ajaloolisest kui muusikateoreetilisest aspektist. Oma uurimuses toetus ta kahe loovisiku omavahelisele kirjavahetusele, analüüsides samas ka arhiivimaterjale.
Hääled jagunesid komisjonis 5:5, teab Randjärv ise. Retsensendid soovitasid Randjärve kinnitusel kaitsjale kraadi anda ja sama meelt oli ka kaitsmiskomisjoni esimees. «Miks tulemus selline tuli, ma tõesti ei tea.»
Kaitsmine läks doktorandi enda hinnangul väga hästi ning akadeemiline diskussioon temaatika üle oli väga aktiivne.
Esimesel võimalusel tahab Randjärv nüüd uuesti tööga kaitsmisele jõuda. «Poolelijätmine pole minu moodi.» Mida töös enne uuesti esitamist muuta, on tema hinnangul raske analüüsida, sest komisjoniliikmed ei esitanud kaitsmisel mingisugust kriitikat. Samuti oli töö kuu vältel enne kaitsmist kättesaadav ülikooli raamatukogus, kuid siis ei laekunud mingisugust kriitikat ega ettepanekuid.
«Hea tava on see, et vajakajäämised öeldakse välja kaitsmisel. Kuna kriitikat ei tehtud, siis ma ei saanud end ka kaitsta.»
Randjärv lubas nii palju kui võimalik siiski uurida, mida ta peaks töös muutma ning uuesti soovib ta kaitsmisele minna esimesel võimalusel. Tõenäoliselt jääb see sügisesse.
Mullu hiliskevadel olid Postimehega kõnelenud instituudi nõukogu liikmed Randjärve doktoriväitekirja suhtes kriitilised, leides toona, et see ei ole küps välisretsensentidele saatmiseks. Ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja Aivar Kriiska viitas siis töö emotsionaalsele ja mitteakadeemilisele stiilile. Samas leidsid professorid üksmeelselt, et Randjärve doktoritööl on selge potentsiaal olemas.