Üks asi näikse mehelikest mehelikemale Margus Hundile, keda Ameerika telekommentaatorid võrdlesid «Rocky IV» filmist tuntud hirmuäratava vene poksija Ivan Dragoga, olevat siiski hinge läinud. Kui ameerika jalgpalli profiliiga NFL uute mängijate valimine oli lõppenud, korraldas Hundi kasuks otsustanud Cincinnati Bengals pressikonverentsi, kus meie mees meenutas, et aastaid tagasi pidasid Eestis nii mitmedki teda reeturiks, kui ta vahetas kettaheite ameerika jalgpalli vastu.
Priit Pullerits: murra, Hunt, murra
Viimastel kuudel pole keegi toda alavahetust enam paha sõnaga maininud. Eesti inimesed on aru saanud, et Hundi värbamine Ameerika profijalgpalluriks on saavutus, mille üle võib olla sama uhke nagu siis, kui ta tulnuks kettaheites Euroopa meistriks.
Isegi kergejõustikutreener Rein Ahun, kes Viljandimaal väikses Karksi-Nuias Hundist kuulitõuke ja kettaheite juunioride maailmameistri voolis, ei kortsuta endise õpilase alavahetuse peale kulmu. «Elus tuleb valikuid teha,» ütleb ta, «ja Margus tegi õige valiku. Kettaheites oleks ta olnud Eestis kolmas number, rahaline toetus oleks väga minimaalne olnud. Mulle meeldib, kui inimesed elus edasi lähevad.»
Nüüd on küsimus selles, kui kaugele suudab miljonidollaripalka teeniv Hunt mänguväljakul edasi minna.
Põhjust on arvata, et väga kaugele. Mitte üksnes seepärast, et ta oli NFLi pürgivate noormängijate kehalistel katsetel üks parimaid. Pigem seepärast, millised on Hundi isiksuseomadused, tema õpi- ja kohanemisvõime, tahe olla alati parim.
Peamiseks määrajaks, kellest saab asja ja kellest mitte, on enamasti suhtumine. Hunt võis koolitööd võtta kergekäeliselt, aga sporti võttis ta tõsisest tõsisemalt. Seitse aastat tagasi, kui ta tuli Pekingis juunioride maailmameistriks kettaheites, keeldus ta minemast kaasasõitnud emaga Hiina müürile. Sellepärast, et oli vaja keskenduda kuulitõukevõistlusele. Kolm päeva hiljem võidutseski ta Pekingis ka sellel alal.
Tõsi, profijalgpallurina on asjatundjad võrrelnud Hundi kogemusi ja teadmisi 12-aastase poisikese omadega. Nii palju on veel õppida! Kuid pole probleemi: Hunt on hirmkiire uute oskuste omandaja. Ükskõik mis spordivahend talle nooruses kätte anti, ühe-kahe harjutuskorraga sai ta asja selgeks – mängeldes, nagu muuseas. Ega teistmoodi, kiirelt õppimata, olnukski tal võimalik jõuda kõigest nelja aastaga rohelisest kolledžijalgpallurist NFLi profiks.
Ameerika jalgpall on sadu kordi keerulisem mäng, kui võhikuile teleri ees paistab. Uue hooaja alguseks tuleb Hundil pähe õppida 300-leheküljeline Bengalsi kombinatsioonide raamat. Keeruline ülesanne, arvestades, et koolis oli ta tavaline kolmemees? Vaevalt küll. Koolis ei viitsinud ta lihtsalt õppida, aga pea, mida ameerika jalgpallis ei lähe vaja üksnes vastaste rammimiseks, on tal lahtine. Tema pinginaaber meenutab, et kuigi Hunt oli tunnis kõva jutumees, pani ta pidevalt isegi matemaatikaõpetaja imestama, kuidas ta suudab end pisutki kätte võttes kõike lausa lennult taibata.
Hundi edasine edu sõltub üksnes kättevõtmisest. Ja kätte võtta ta end suudab, nagu ilmneb tema ema räägitud loost. Nimelt läks ta tunamullu suvel Ameerikas suvekooli. Ei, mitte seetõttu, et ülikoolis jalgpalli mängides võinuks tal õppetöös tekkida mahajäämusi. Hoopis seepärast, et kui algab uus, edasise karjääri suhtes otsustav hooaeg, oleks loengutel ja seminarides lihtsam ning saaks maksimaalselt trenni teha.
Mõistagi pole spordis miski kunagi garanteeritud. Läks ju Hunt kuus aastat tagasi Ameerikasse kettaheidet harjutama Dave Wollmani juurde, et jõuda tema juhendamisel maailma tippu. Paraku loodetud arengut ei tulnud. Põhjus seisnes selles, et Wollman hakkas liiga palju muutma sissejuurdunud heitetehnikat. Kõrvaltvaatajaile oli näha, et jõudu Hundil jagus, ent ta ei saanud seda kuidagi kettasse sisse.
Ka Bengalsi peatreener on öelnud, et Hunt saab meeskonnas veidi teistmoodi rolli, kui tal oli ülikooli tiimis, ning hakkab mängima senisest veidi teistsugust mängu. Kas Wollmani käe all juhtunut meenutades peaks pelgama, et äkki läheb nüüd ka midagi viltu?
Ei usu. Kettaheitjana oli Hunt juba enam-vähem küpse õun, kui teda muutma hakati. Ameerika jalgpallurina on ta alles roheline ubinake, kelle meistriks kasvamisele on raske näha ühtki tõsiseltvõetavat vastuargumenti.