Solistid räägivad oma rollist ja päriselust

Lumivalgeke – Kärt Anton. Foto: Kristjan Teedema

See on üks väga vana lugu, milles headus võidab kurja. See jutustab Lumivalgekesest, ilma emata lapsest, kelle isa – vana kuningas – toob majja noore, ilusa ja kõrgi naise.

Lugu ise on küll vana, aga selle tegelased – uskuge või mitte – elavad ka praegu meie keskel.

Tartu laulustuudio Fa-diees muusikali «Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi» kangelanna on tegelikkuses samuti lumivalge naha ja pikkade tumedate juustega imeilus tüdruk. Ta õpib Jaan Poska gümnaasiumi 11. klassis ja tema nimi on Kärt Anton.

«Ma pean olema hästi naeratav ja kõigiga sõber,» ütleb Kärt oma rolli kohta. «Seda on hea ja lihtne mängida, sest ei pea just palju pingutama, et lahke olla.»

Koos metsaloomadega laulab Lumivalgeke pöialpoiste maja koristamise laulu, milles ta peeglid ja pajad kõik puhtaks küürib, ning koos printsiga lõpulaulu, kus lubab olla printsile igavesti truu. Lumivalgekesel on aga ka üks päris soololaul – unelaul, millega ta pöialpoisid õhtul magama uinutab.

«Need lood on väga ilusad. Ja need ei ole niisama ilusad, neid peab ka laulda oskama,» ütleb ta.

Kärt Anton tuli Otepäält Tartusse gümnaasiumi just seepärast, et tahtis leida siin koha, kus laulmas käia. «Ma olen väga rahul,» sõnab Kärt. «Stuudio on mind palju enesekindlamaks muutnud, ja see avab nii palju uksi.»

Tähtis on leida kaaslane

Printsi, noormeest, kes Lumivalgekese surmaunest äratab, mängib Tartu Ülikooli sotsioloogia ja riigiteaduste eriala teise aasta üliõpilane Kristjan Silm.

Kristjan ütleb, et ehkki muinaslugu on nii vana, lihtne ja selge, kannab see mõtet, mis puudutab tänapäevalgi kõiki. Igaüks igatseb oma eluteel leida inimest, kes võiks olla igavesti tema kaaslane.

Kristjan Silm on laulustuudios laulnud viis aastat ega kujuta elu teisiti ette. «Muusika on hea … See on minu hobi, minu elustiil!»

Kuningannat mängib Mart Reiniku kooli 8. klassi õpilane Hele-Mai Mängel. «Esimene asi, mis mul teha tuleb, on see sisemine kuri kuninganna endas üles leida. Üldiselt olen ma rõõmus inimene, niisiis on see päris raske.»

Hele-Mai on laulustuudios kaasa löönud viis aastat. Ka tema ei arva, et Lumivalgekese lugu oleks kuidagi liiga ära kulutatud. «See on väärt asi juba sellepärast, et seda mängivad siin igas vanuses lapsed ning see on paljude noorte ja täiskasvanute ühistöö.»

Hele-Mai meelest on kuninganna rolli kõige keerukam koht see, kus kuninganna asub ennast vanaeideks moondama. Siis peab ta kisendama ja end keerutama ning lava taha kaduma. Selleks, et lavale saaks tulla hoopis teine näitleja, kes ongi siis juba nõid.

Nõida mängib Hugo Treffneri gümnaasiumi 10. klassi õpilane Triinu Bergmann. «Ma pean olema nii võimatult omakasupüüdlik, kui veel olla saab,» räägib Triinu. «Ma pean õuna ära mürgitama, ja siis pean hirmsa häälega kriiskama ja karjuma, ja siis lähen väeti vanainimesena Lumivalgekese juurde ning olen jube õnnelik, kui Lumivalgeke õuna hammustab.»

Triinu ütleb, et on lahe mängida kedagi niisugust. Ja et pärast seda, kui talle on küür selga seotud ja suur kongus nina pähe pandud, usub ta isegi, et on kuri nõid.

Triinu Bergmann käib Fa-dieesi laulustuudios viiendast klassist alates.

Väike Lumivalgeke liigub laval päris loo alguses ajal, kui Lumivalgeke on alles laps. Seda rolli kehastab Kivilinna gümnaasiumi 5. klassi õpilane Agnes Koppel.

«Lumivalgeke on südamlik ja hooliv. Kuulab kurja võõrasema sõna nii palju, kui vähegi saab,» räägib ta.

Jutu jätkuks meenutab Agnes, et väiksena meeldis talle väga muinasjuttudest unistada. Kord oli ta mõtteis printsess ja siis jälle maailma valitseja. «See kõik on sellest, et lapse hinges on ainult üks suur headus ja rõõm,» põhjendab tüdruk.

Agnes käib laulustuudios kolmeaastasest saadik. «Emme pani, sest meie suguvõsa on hästi muusikaline,» ütleb ta.

Kellel on alati õigus

Loo ülejäänud tähtsad tegelased on loomulikult seitse pöialpoissi.

Ninatarka mängib Lähte ühisgümnaasiumi 3.b klassis käiv Mikk Kaasik. Mikk ütleb, et Ninatargal on pöialpoistest kõige rohkem teksti. Ning et temal peab olema alati õigus. Eriti kui Doktor midagi ütleb – siis peab tema eputama, et on ka Doktorist targem.  

Laulustuudios käib Mikk teist aastat. See on tema meelest väga lõbus käimine, saab sõpradega koos harjutada, ja sellest ei tüdine ta vist kunagi.

Õnneseent mängib Ian Lauk, Karlova gümnaasiumi 4.a klassi poiss. Ian ütleb, et Õnneseen on kogu aeg rõõmus ja teda ei pahanda miski. Laulustuudios on tema käinud väikeste pausidega nelja-aastasest saadik.

Doktor on pöialpoiste ninamees. Teda mängib Kivilinna gümnaasiumi 4. klassi tüdruk Kirke Laura Allik. Doktor on see, kes avastab, et Lumivalgeke on tõepoolest surnud. Kui nüüd mõelda pöialpoiste kaotusele, siis peab see olema väga traagiline ja kohutav koht.

«Mul on kunagi lemmikloom ära surnud. Kui mul on vaja kurba hetke, siis ma tuletan seda kaotust meelde ja muutungi väga-väga kurvaks,» räägib Kirke Laura.

Aevastaja on Mart Reiniku kooli 3.a klassi poiss Kaspar Kiisk. Kaspar märgib, et seda, miks talle laulda meeldib, pole üldse võimalik seletada. Lihtsalt meeldib.

Unimütsi mängib Marie Elisabeth Hunt, Kivilinna gümnaasiumi 3.b klassi õpilane. Tema meelest on Unimütsi roll huvitav seetõttu, et kui mõnikord hakkabki laval tekstijärge oodates igav, võib ta julgelt haigutada, ilma et lavastaja seda pahaks paneks.

Torisejat kehastab Anna­­maria Kupper, Mart Reiniku kooli 4. klassi tüdruk, ning Häbelikku Kivilinna gümnaasiumi 3.c klassi õpilane Alexandra-Elizabeth Martinson.  

Selle loo juures oleval pildil on Alexandra-Elizabeth küll printsessikleidis, sest tegelikult on kõigil pöialpoistel muusikali esimeses pooles täita ka printside ja printsesside rollid.

Niisiis, see on üks vana-vana lugu, kus headus võidab kurja.

«Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi»

• Vanemuise teatri suures majas täna kell 14 ja kell 18.

• Muusikalise loo kannavad ette laulustuudio Fa-diees koorid, ansamblid ja solistid ning Tartu I muusikakooli sümfoniettorkester.

• Muusika on loonud Sirje Toompere, orkestreerinud Kaido Otsing, liikumised seadnud Triin Põder.

• Kostüümid on välja mõelnud ja õmmelnud, lavakujunduse teinud Ere Sepp, kooriseaded sättinud Liane Loog ja Meril Kilk ning soengud ja grimmi teinud Katri Nurmine.

• Lavastanud Ingrid Otti ja Heli Ruus.

• Lugu esietendus eelmisel kevadel, kui seda mängiti kolm korda. Täna lisandub kaks etendust.