Leonid Mletšin on Prima Vista külaline Venemaalt. Festivali korraldajad märgivad teda tutvustades, et ta on ajakirjanik, poliitiline kommentaator, režissöör-dokumentalist, hinnatud kirjanik ja ajaloolane. Ta andis Tartu Postimehele enne kirjandusfestivalile tulekut eksklusiivintervjuu.
Kuidas te ennast ise määratlete?
Ma pole õieti ajaloolane, vaid harrastusajaloolane. Ja pigem stsenarist kui režissöör. Aga üldiselt eelistan enda kohta vana sõna literaat. See on isik, kes armastab väljendada oma mõtteid paberil, mida ma suurima rõõmuga teengi.
Kuigi ma olen viimastel aastatel teinud palju dokumentaalfilme, peamiselt ajalooteemadel, juhtinud erinevaid telesaateid, sealhulgas populaarseid talk-showsid, ja isegi esinen regulaarselt raadios, pean ma siiski kõige tähtsamaks sulge ja paberit.
Eesti keeles on ilmunud teie raamatud «KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed», «Välisministrid», «Аndropov» ja «Brežnev». Kui hea ettekujutuse selline valik tõlkeid teie loomingust eesti lugejale jätab ja mida tuleks kiiremas korras veel eestindada?
Ma arvan, et eesti kirjastajad on teinud õige valiku, sest nendes ei ole mitte ainult ja mitte niivõrd nimitegelaste portreed kui just püüd selgeks teha nõukogude ajastut. Ma olen naasnud alatasa selle teema juurde, sest kaheksa aastakümmet Nõukogude võimu on alles äsja avatud tõelisele ja sügavale analüüsile.
Söandan juhtida tähelepanu oma uuele raamatule «Lenin». Mul on hea meel, et seda hinnati kõrgelt Moskvas parimate aimeraamatute valimisel. Ja seegi ei ole Lenini portree, vaid analüüs selle kohta, kuidas ja miks Venemaa sada aastat tagasi normaalsest arenguteest kõrvale pööras.
Te olete väga produktiivne autor, teil on ilmunud üle 50 raamatu. Eesti keelde tõlgitud teostest ilmneb, et olete nende kirjutamisel lugenud läbi suure virna raamatuid, istunud pikki päevi arhiivides, teinud intervjuusid. Mis on andnud teile selliseks hiigeltööks stiimuli?
Mulle õpetasid vanemad, et töö on rõõm. Ja peaaegu kogu oma elu olen teinud ainult seda, mis mulle väga meeldib. Ma saan hiigelsuure rahulolu isegi pelgalt tööprotsessist. Armastan kirjutada. Olen selles mõttes õnnelik inimene. Töötan keskmiselt kümme tundi päevas, 365 päeva aastas. Ja mul on põhimõte: lubatud, tehtud ...
Kui palju materjali olete oma dokumentaalraamatute kirjutamisel jätnud välja seepärast, et avaldamine on ohtlik autorile või allikale?
Haruharva. Ma ei avalda mõningaid andmeid, mis ei ole minu arvates kuigi usaldusväärsed (aga mida kontrollida pole võimalik) või mis on liiga karmid – ei ole mõtet avaldada tegelase kohta kõiki jälkusi, mis on teada, kui see ei ole tõsise analüüsi jaoks vajalik.
Kui tugev on teie enesetsensuur ja kuidas tegutseb praegu Venemaal tsensuur?
Kui rääkida enesetsensuurist, siis olen ma kogu oma professionaalse tegevuse ajal hoidunud teravatest epiteetidest ja hinnangutest. Arvan, et täpsemalt saab iseloomustada ajastut või tegelast laiemale lugejaskonnale tundmatute, kuid täpsete faktide, aga mitte sõimu abil. Selles mõttes ma hoian ennast tagasi – nii kirjalikult kui suuliselt väljendudes.
Kui rääkida poliitilisest survest, siis tegelen ma ju ikkagi ajalooga, ja see on õnneks väljaspool meie riigis keevate kirgede fookust.
«KGB» viimases peatükis kirjutate, nagu oleksid paljud rahul, et võimuorganid on jälle kõik ohjad enda kätte haaranud ning et paljude arvates vajab Venemaa taas Lubjanka julgeolekumehi korda looma. «KGB» ilmus aastal 2001. Mida arvatakse range korra loomisest praegu?
Vastuseks juhataksin vene lugejale kätte oma raamatu «Putin. Venemaa valiku ees», mis ilmus eelmisel aastal. See on raamat praegusest vene vaimsusest, meeleoludest ja elukäsitlusest.
Kindla käe harjumus ei ole kuhugi kadunud. Kuid protsessid, mis Venemaal toimuvad, muutuvad üha keerulisemaks ja segasemaks. Üht võin kindlalt väita: neil, kes jälgivad sündmusi Venemaal, läheb lähiaastatel väga huvitavaks.
Eesti kriitikas on esile tõstetud teie raamatu «Brežnev» ladusat ja põnevat kirjapanekut. Ühe kriitiku sõnul teevad selle nauditavaks eelkõige arvukad dialoogid ja vestlused, mis mõjuvad ajastutruult. Samas oletab kriitik, et osa neist on ilukirjanduslikud fiktsioonid. Kuidas kommenteerite?
Dokumentaalraamatutes ma ei mõtle midagi välja. Ja mitte ükski tõeline uurija ei ole sel teemal minuga kunagi poleemikasse astunud. Dialoogid ja vestlused on mul alati ülimalt hoolikalt kirja pandud.
Hämmastaval kombel võivad poliitikud oma päevade lõpul meenutada isikliku elu võtmesündmustest ka kõige väiksemaid üksikasju. Loodus on neid õnnistanud kadestusväärse mäluga ja muidugi ei saa ju unustadagi neid tunde, mil saatuse poolt oli määratud minna ühele või teisele poole.
Festivali Prima Vista avamisel Tartus 9. mail esinete praeguse kava kohaselt avaliku loenguga «Ajalugu kui poliitika instrument». Mis on selle põhiteesid?
Nagu kaalukate esinemiste eel ikka valmistan seegi kord kindlasti teksti ette. Kuid veel kordagi ei ole ma neid ette lugenud. Eelistan kuulajatega vestelda. Ma olen kaugelenägev ja näen mis tahes auditooriumis kõigi silmi. Seepärast ma ei tea täpselt kuni viimase hetkeni, mida nimelt ma ütlen.
Aga ühe suurepärase tsitaadi olen küll varunud. Aleksandr Herzen kirjutas XIX sajandil, et Vene valitsus ei korralda paremat tulevikku, vaid korrastab minevikku. Mööduvad sajandid, vahetuvad poliitilised režiimid, kuid see traditsioon ei sure. Vene valitsus soovib järjepidevalt ajaloos «korda majja lüüa».
JOONEALUNE MÄRKUS:
Leonid Mletšin vastas küsimustele e-posti vahendusel.