Kloostrivaremeis vingusid saed

Arheoloogiadoktorant Anti Lillak veab Valkena kloostri varemeis lõkkesse luu-uurija Martin Malve lõigatud võsa. Foto: Martin Pau

Põlva keskkooli ajalooõpetaja Andrus Kiis nautis laupäevasel «Teeme ära!» talgupäeval Amme jõe ääres Valkena ehk Kärkna kloostri varemeis suurepärast seltskonda ja ilma ning sai pisut täiendust ajaloo vallas.

«Mulle jäi Kaur Alttoa ettekandest meelde näiteks väide, et Valkena klooster oli üks kolmest Eesti arhitektuuriobjektist, mis lihtsalt ei kopeerinud varasemaid ehitisi, vaid andis Euroopa arhitektuurile midagi juurde,» vahendas Kiis. «See oli kindlusklooster, aga harilikult tsistertslased oma kloostreid kindlustena ei ehitanud.»

Võimalusest Kärkna lähistele Lammiku külla tasuta rassima ja higistama sõita luges Andrus Kiis Facebookist. Pirita kloostri vaimulik Vello Salo istutas arheoloogiateadur Andres Tvauri pähe talgupäeva idee, Tvauri läkitas seepeale üleskutseid nii suhtlusportaali kui e-posti kaudu.

Tvauri pakutud kolmekümnest talgulisekohast tuli täis küll alla poole, ent see-eest seltskond missugune: osteoloog ehk luu-uurija, arheoloogiadoktorant, muinsuskaitse vaneminspektor, usuteaduse magister ja tsistertslaste uurija, arheoloog-kartograaf ja nõnda edasi.

Kloostrivaremeist kahe kilomeetri kauguselt Nõela külast appi tulnud Leho Pähna-puu paistis olevat ainus kohalik. Pähnapuu rehkendas, et on olnud kloostri varemeis kindlasti sadu kordi, kuna sealtkaudu pääseb Amme jõe äärde mõnusasse supluskohta.

«Mulle meeldib teha midagi head,» põhjendas ta talguliseks hakkamist lihtsalt. «Umbes kümme aastat tagasi korrastati siin ka kõvasti, pandi üles palju infotahvleid, aga kõik tahvlid on juba ammu ära rüüstatud.»

Silotorni külakeskus

Loomaarst Jüri Somelar peab Jõhvi maantee äärses Kobratu külas endises noorloomalaudas kuutkümmet hobust. Lauda ees seisvale silinderjale silotornile, millest kujunes umbes kolmkümmend aastat tagasi lauda prügitorn, pole ta rakendust leidnud.

«Kuigi torn tehti nõukogude ajal, kuuekümnendail, näeb see kaunis kena ja omapärane välja,» hindas Somelar peamiselt maakividest, sekka silikaattellistest laotud ehitist. «Maha pole ka raatsinud lõhkuda.»

Kellelegi kargas paari aasta eest pähe idee võtta silotorn küla ühiskasutusse ja rajada sinna külakeskus. Jüri Somelar ei mäleta, kelle pea see oli, end ta igatahes idee autoriks ei loe.

Tuligi Kobratu hakkajam rahvas kaks aastat tagasi esimest korda kokku. Vedas ligi seitsme meetri kõrgusest ja ligikaudu sama suure läbimõõduga tornist suurema osa rämpsu välja. Eile tehti põhjakaabe, tasandati muldpõrandat ning rehitseti torni ümbrust.

«Külakeskust võib pruukida mis tahes koosolemisteks, aga eeskätt oleks seda vaja lastele, keda meil on külas palju,» arutles Jüri Somelar. «Näiteks laste sünnipäevad – milleks minna linna kommertspidu pidama. Pealegi on need seal ju kõik ühte nägu.»

Biodünaamiline aed

Enam kui sajast Tartumaa talgust oli ilmselt kõige peenema nimega Maramaa küla Kamariku talu hoogtööpäevak: biodünaamilise õppeaia rajamine. Kamariku talu perenaine, Tartu loodusmaja õpetaja Aire Orula seletas asja lihtsaks. Ta tahaks tuua linnalapsi kättpidi mullas sonkima.

«Õpetajatööst näen, et linnalapsed on loodusest võõrandunud ega tea enam, kust toit tuleb,» nentis Orula. «Maad, mille peal sellest aimu saada, on meil siin aga laialt käes.»