Meelis Pastak – korvpallurite maaletooja

Millised mehed mängivad järgmisel hooajal Tartu Rocki meeskonnas, sõltub paljuski klubi mänedžerist Meelis Pastakust. Just tema on see, kelle suvi kulub suuresti mänguvideote läbivaatamisele ja uute talentide leidmisele. Foto: Margus Ansu

«Korvpall on mu südames ja see on minu valik,» tunnistab Eesti tuntuim korvpallimänedžer Meelis Pastak, kelle käe all on viimased üksteist aastat kokku pandud Tartu Rocki korvpallimeeskonda.

Nii nagu paljud asjad elus sünnivad juhusest, oli ka Pastaku saamine Rocki mänedžeriks mõnes mõttes ootamatu. «Tolleaegne ülikooli spordiklubi juhatuse liige Meelis Jukk kohtas mind juhuslikult linnas, võttis nööbist kinni ja ütles, et käib selline konkurss, äkki oleks mul huvi,» meenutab Pastak 2002. aasta suve.

Värskelt Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetanud Pastak otsustaski kandideerida ning osutus valituks. Sellest päevast alates on Pastak pühendanud oma elu korvpallile, sest muud moodi seda ametit pidada ei saaks.

Töö on muutunud

Esimestel aastatel kuulusid mänedžeri tööülesannete hulka muu hulgas turundus, reklaam, mänguvormide kujundamine, logod ja isegi mängude korraldus, nüüdseks on klubi märgatavalt kasvanud, muutunud on ka mänedžeri töö.

«Minu peamine ülesanne on meeskonna komplekteerimine, sealhulgas lepingute ettevalmistamine. Lisaks mängijate varustus ja kogu logistika: majutus, lennud, bussisõidud,» loetleb Pastak.

Välismängudel on tema teha ka mängijate menüü. «See pole keeruline, sest valikud on teada. Mängu eel ei tohiks süüa raskesti seeditavat liha, pigem kala või kana,» toob Pastak näite. Välissõitudel toitlustab meeskonda klubi, Tartus sööb igaüks ise.

Elu pärast mängu

Lisaks tuleb Pastakul tegelda mänguväliste teemadega, mis puudutavad eelkõige leegionäre. Tutvustada linna, näidata söögikohti. Pastak on noortele välismängijatele Tartus justkui ema-isa eest, sest muresid neil jätkub.

«Hiljuti oli juhus, kus üks mees helistas ja ütles, et tema auto ei käivitu. Kui kohale läksin, tuli välja, et automaatkäigukasti kang oli vales asendis,» muigab Pastak. Möödunud aastal Tartus mänginud ameeriklane Bill Amis lasi aga ükskord tanklas oma sõidukisse bensiini asemel diislikütust ning jälle oli Pastak see, kes pidi organiseerima mootori läbipesu.     

«Eks välismängijate probleem on ka minu mure. Hoolimata kellaajast. Olen ka ise neile öelnud, et kui on tõsine mure, siis helistagu. Isegi kui WC-pott on umbes. Kuidas mängija teab, kust abi saada?» räägib Pastak ning meenutab ülemöödunud hooaega, kui Giorgi Tsintsadze Tartus isaks sai.

«Siis sai terve hooaeg Giorgile abiks oldud ja naisega kliinikumi vahet sõidetud,» sõnab Pastak ja kinnitab, et üldiselt on Tartusse sattunud mängijad, kellega pole olnud suuri probleeme. Samuti pole neist ükski esitanud ületamatuid erisoove.

«Olen kuulnud meestest, kes on nõudnud omale korterisse stereokomplekti, mille hinnaskaala algas vanas rahas 100 000 kroonist. See on juba korralik helistuudio. Aga meil ei ole selliseid olnud,» räägib Pastak, kelle tähtsaim ülesanne ongi leida mängumehed, kes aitaksid meeskonnal võita.

Kuna klubi rahakott on ahtake, tuleb välja valida need, kelle oskused on juba küllalt head, aga hind pole veel taevasse tõusnud.

Pärlite leidmine

Meeskonna komplekteerimine on Pastaku sõnul kõige pingelisem aeg ja kestab terve suve. Infot tuleb tema postkasti meeletult ning sealt pärlite leidmine ei ole kerge ülesanne. Esiteks käib võidujooks teiste klubidega. Samas võib juhtuda, et mõne veel lepinguta mängija hind hakkab sügise poole langema.

Tõelise jackpot’i tõmbas Pastak välja 2008. aasta suvel, kui Tartusse õnnestus meelitada mitmes Euroliiga tippklubis mänginud keskmängija Tanoka Beard. Žalgirisest tüliga lahkunud mees mängis seejärel Puerto Ricos ja oli teada, et ta hakkab karjääri lõpetama. «Jälgisin teda kogu aeg ja tema näitajad olid endiselt väga korralikud,» meenutab Pastak.

Kuigi summa, mis Beardi eest maksti, oli Rockile meeletu, vanas vääringus ligi kaks miljonit, ei tulnud ta Tartusse raha pärast. «Olime rääkinud, et ta saaks Rockis olles Žalgirist ja Rytast hammustada, sellest ta tuld võttiski. Tal oli ikka tõsine tõestamisvajadus,» lausub Pas­tak ning kinnitab, et nii kallist meest polegi Rockis rohkem palgal olnud.

Nimetatud hooajal õnnestuski Rockil Rytast kaks korda võita ning väga napilt jäi puudu ka Žalgirise alistamisest. Ainuüksi Beardi viimase sekundi kolmepunktivise Kalev/Cramo vastu Balti liiga veerandfinaali otsustavas mängus oli temale makstud raha väärt. Kuigi mees on praeguseks tippkorvpallist lahkunud, hoiab Beard tollaste statistiliste näitajatega siiani Euroliiga parima kasuteguriga mängija tiitlit.

Lepingud selliste suurnimedega ei sünni aga niisama ning väga palju loevad hea korvpalluri leidmisel ja palkamisel tutvused. Oma suurimaks nõuandjaks ja väga heaks sõbraks peab Pastak aastaid Žalgirise peamänedžerina töötanud Ginas Rutkauskast. Tänu temale tulid Tartusse mängima ka Giorgi Tsintsadze ja Viktor Sanikidze.

«Kui mul on keegi nimekirjas, siis tean alati, kelle käest nõu küsida. Ginas on üks värvikamaid korvpalliga seotud tegelasi minu elus,» ütleb Pastak. Tänavu võitis Rutkauskas Kubani Lokomotivi võistkonnaga ULEB-sarja ja lunastas sellega järgmiseks hooajaks koha Euroliigas.

Unetud ööd

Mänedžeri ametis on Pastakul tulnud läbi elada ka ärevaid hetki ja unetuid öid.

Näiteks 2004. aasta detsembris lendas Rock mängima Dnipro­petrovskisse ja tegi vahemaandumise Kiievis. Ukrainas valitseva poliitilise segaduse tõttu jäi aga edasilend ära ning õigeks ajaks kohale jõudmine polnud kindel.

«Olime juba mitu tundi istunud ja asi oli pehmelt öeldes segane. Lõpuks pakkus kohalik ärimees, et «Davai!», ostame tšarterlennu ja maksame koos kinni. Meil oli kaasas Robert Mirzojev, kes temaga suhtles ja ütles, et Rockis on ju kõik rahata üliõpilased. Lõpuks läks lend tervele meeskonnale maksma vaid 300 dollarit,» kirjeldab Pastak õnneliku lõpuga lugu.

Teine Pastaku närvirakke söönud juhtum oli 2008. aastal, kui tormi tõttu jäädi Samaras ööpäevaks lumevangi. Kui järgmisel õhtul Peterburi jõuti, oli mängijate Venemaa viisa lõppenud. «Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas seisime reede õhtul lennujaamas viisaametniku juures järjekorras ja oli näha, et ta ei viitsinud meiega tegelda,» lausub Pastak.

«Võttis ja vaatas neid passe. Nii! Leedukas (Kstutis Šeštokas – toim)? Ok. Nii! Ameeriklane (Brian Cusworth – toim)? Mis te tahate, et me anname ameeriklasele poole päevaga viisa? Ok. Nii! Grusiin (Giorgi Tsintsadze – toim)? Kas te ise ka endale aru annate, mida te meie käest nõuate? See on mission impossible,» venitab Meelis Pastak ingliskeelset väljendit nii, nagu seda tegi vene viisaametnik.

Tunni aja pärast oli viisa aga kõigil passis ja sõit Narva poole võis alata.

Kodust eemal

Pastak on arvutanud, et mänedžeriaja jooksul on ta mängude pärast külastanud vähemalt 26 riiki ning pidanud kodust eemal viibima ligi poolteist aastat. «See ongi seejuures kõige raskem,» märgib kahe lapse isa ning tunnustab oma elukaaslast Marianni, kellega ta on koos elanud kakskümmend aastat.

«Eks raskeid momente on ikka olnud, aga arvan, et kõik ühel või teisel moel professionaalse spordiga seotud inimeste kaaslased peavad aktsepteerima sellist eemalolekut ja reisimist ning ka kodus üksi olemist,» räägib eelmisel aastal neljakümnendat sünnipäeva tähistanud Pastak ning tunnistab, et tal oleks ambitsiooni töötada ka välismaal.


CV

• Sündinud 2. aprillil 1972 Elvas.

• 1987. aastal lõpetas Rannu kaheksaklassilise kooli.

• 1990. aastal lõpetas Puhja keskkooli.

• 2001. aastal lõpetas Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna.

• 1990–1992 Puhja keskkooli korvpallitreener.

• 1997–1998 Tartu kutsehariduskeskuse korvpallitreener.

• Alates 2002. aastast Tartu Ülikool / Rocki meeskonna mänedžer.

• Hobid: sport, lugemine, muusika, reisimine.

• Vabaabielus, kahe lapse isa.


Arvamus

Gert Kullamäe
TÜ/Rocki peatreener

Kuna me oleme Meelisega nii tihedalt koos, võtan ma teda juba nagu pereliiget. Meelis on üks väheseid korvpallimänedžere Eestis. Nad peavad olema eelkõige head suhtlejad ja Meelis ilmselgelt on. Tal on peaaegu kogu aeg telefon käes. Viskame omavahel isegi nalja, mis siis küll saab, kui ta peaks telefoni ära kaotama. Kuidas ta küll elada saaks. Talle sobib see amet. Ta on korvpallifanaatik. Täielikult pühendunud.

    Mängijatele on ta Mell, aga mina kutsun teda Mišaks. Miks? Selle jätan oma teada. Mulle on Miša oma lugudega legend juba eluajal.