Kes aga püüab siiski, hambad ristis, oma palgatöö kõrvalt ka kodust koormat vedada (hinnanguliselt 60 protsenti tööealistest hooldajatest), see põleb varem või hiljem läbi. Vaimne ja füüsiline ülekoormus võib viia peresuhete katkemiseni; kui ära on lõigatud mis tahes võimalus korrakski aeg maha võtta ja/või osa saada ühiskonna- või kultuurielust, siis mis jääb inimesele üldse üle, et end inimesena tunda?
Ei ta püsi pikalt konkurentsivõimelisena ka tööturul, ei tal ole jõudu töö kaotamise korral uue ameti järele ringi vaadata.
Juba 18. sajandil inimkonda valgustanud Voltaire hoiatas, et üksikinimest ja temale elada antud elu ei tohi tuua ohvriks (näiliselt) suurema hüve pärast, olgu selleks siis riik tükkis tema korraga.
Niisiis, tegusid oli vaja juba siis, kui meie «eduühiskond» sulges silmad inimese ees, kelle tarvis riik ju olemas ongi. Euroopat lummavate majandusnäitajate taga ei taheta näha kõige tähtsamat, luust ja lihast inimest.
Jah, nii mõnelgi juhul ka allategevat ja mädastes lamatistes inimest, kes on lapsed ilmale toonud ja üles kasvatanud, aga neile – ja nende järeltulijatele – olgu see karistuseks, sest haigevoodisse surutu omastel on valida vaid koduorjuse ja rahaorjuse vahel.
2009. aastal vastu võetud perekonnaseadus sätestas meile «põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse».
Hooldekodude kuutasu kõigub 500–1000 euro vahel, parimastki pensionist ei kärista seda mingil juhul välja. Kusjuures omastel endil kästakse tihtilugu tuua mähkmed ja ravimid, arsti nähakse hooldusasutuses nagu kuuvarjutust ja tuba jagagu sulle armas inimene, kellega juhtub. Rääkimata juba kõigist noist inimväärikust maha tampivatest, et mitte öelda kriminaalsetest seikadest, mis viimastel aegadel on päevavalgele tulnud.