Heljo Pikhof: müts maha omastehooldajate ees!

Heljo Pikhof Foto: Erakogu

Omastehoolduse ja üldse hooldusravi või hooldust vajavate inimeste põhjatu ja traagiline problemaatika on Eesti «eduühiskonnas» viimaks kõlapinda leidmas. Müts maha ajakirjanik Tiina Kangro ees, kes paarkümmend aastat on sellesse süüvinud ja püüdnud meile seda selgemaks kirjutada!

Müts maha ajakirjanik Andrei Hvostovi ja tema tapva emotsionaalsuse ees, ilma milleta meie riigihoolimatust kehastavad otsustajad sügaksid endistviisi ehk … kukalt!

Pärast neljanda võimu säärast kuldsule pruukimist on sõnad küllap liigsed. Vaja on tegusid.

Elamata jäänud elu

Tegusid oli vaja juba siis, kui sotsiaaldemokraadid tõid jõulukuul riigikogu suurde saali oluliselt tähtsa teema «Omastehoolduse olukorrast, selle mõjust majandusele ja moraalsele keskkonnale».

Tollal koorus välja, et ilma omastehoolduseta ei ole hoolekande korraldamine meil üldse võimalik; et hooldamist vajavate omaste toetamine on tuntavalt odavam kui alternatiivi – institutsionaalse hoolduse – rahastamine; et meil pole isegi pädevaid andmeid selle kohta, kui palju, kus, millises olukorras ja mis vajadustega on hooldatavad meie ühiskonnas.

Alates 2005. aastast on täisealise inimese hooldaja toetuse maksmine olnud omavalitsuse kohustus.

Raske puudega inimese hooldamise eest on see praegu 15 eurot, sügava puudega inimese eest 25 eurot kuus.

Kui aga täistööjõus inimene peab näiteks voodihaige lähedase tõttu ka oma leivatööst loobuma – 2012. aastal oli statistikaameti tööjõu-uuringute andmeil meil vähemalt 14 900 oma pereliiget hooldavat nn mitteaktiivset elanikku –, siis millest ta üldse elab? Kas halvatud ema hooldav tütar – või ka vastupidi, näiteks insuldihaiget poega hooldav ema – saab üldse endale sukad jalga osta? Mis siis veel rääkida sotsiaalsest elust, elust üldse! Ent kõige trööstitum on olukord siis, kui perre sünnib väga raske puudega laps.

Kes aga püüab siiski, hambad ristis, oma palgatöö kõrvalt ka kodust koormat vedada (hinnanguliselt 60 protsenti tööealistest hooldajatest), see põleb varem või hiljem läbi. Vaimne ja füüsiline ülekoormus võib viia peresuhete katkemiseni; kui ära on lõigatud mis tahes võimalus korrakski aeg maha võtta ja/või osa saada ühiskonna- või kultuurielust, siis mis jääb inimesele üldse üle, et end inimesena tunda?

Ei ta püsi pikalt konkurentsivõimelisena ka tööturul, ei tal ole jõudu töö kaotamise korral uue ameti järele ringi vaadata.

Juba 18. sajandil inimkonda valgustanud Voltaire hoiatas, et üksikinimest ja temale elada antud elu ei tohi tuua ohvriks (näiliselt) suurema hüve pärast, olgu selleks siis riik tükkis tema korraga.

Puude taga on mets

Niisiis, tegusid oli vaja juba siis, kui meie «eduühiskond» sulges silmad inimese ees, kelle tarvis riik ju olemas ongi. Euroopat lummavate majandusnäitajate taga ei taheta näha kõige tähtsamat, luust ja lihast inimest.

Jah, nii mõnelgi juhul ka allategevat ja mädastes lamatistes inimest, kes on lapsed ilmale toonud ja üles kasvatanud, aga neile – ja nende järeltulijatele – olgu see karistuseks, sest haigevoodisse surutu omastel on valida vaid koduorjuse ja rahaorjuse vahel.

2009. aastal vastu võetud perekonnaseadus sätestas meile  «põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse».

Hooldekodude kuutasu kõigub 500–1000 euro vahel, parimastki pensionist ei kärista seda mingil juhul välja. Kusjuures omastel endil kästakse tihtilugu tuua mähkmed ja ravimid, arsti nähakse hooldusasutuses nagu kuuvarjutust ja tuba jagagu sulle armas inimene, kellega juhtub. Rääkimata juba kõigist noist inimväärikust maha tampivatest, et mitte öelda kriminaalsetest seikadest, mis viimastel aegadel on päevavalgele tulnud.

Riik hooldekodu teenust ei toeta, küll aga toetab hooldusravi 85 protsendi ulatuses ja 60 päeva aastas, mis tegelikult on mõeldud haigusest taastumiseks, mitte pidevaks hoolduseks.

Nõnda siis loksutatakse oma eakaid vanemaid või teisi lootusetult haigeid armsaid ühest hooldekodust teise, et seda toetust maksimaalselt ära kasutada. Võib-olla ka naabrinaise arvustava-põlastava pilgu all – on ju meie elukorraldus paras segapuder põlisühiskonna omasest nn kasutute inimeste hülgamisest või kaljult allatõukamisest ning euroopalikest-kristlikest väärtustest.  

Pisut rohkem on riigilt tuge loota üksikutel eakatel või muidu abi vajavatel inimestel: nemad võivad küsida vähemalt koduhooldust. Mida muidugi mõista meil napib, lausa karjuvalt napib.

Ometi ei ole saladus, et vähegi endaga toime tuleva inimese parim keskkond – ka hääbumiseks – on omaenese kodu. Põhjamaades, Norras näiteks, on igal inimesel selleks seadusjärgne õigus. Vajaduse korral saadetakse talle koju õde, kes aitab meditsiinilise poole pealt; hooldaja, kes hoolitseb patsiendi toitmise ja pesemise eest; koduabiline, kes käib näiteks poes ja koristab elamist.       

Rohkem (armu)tegu

Nii või teisti, 25. aprillil tegi sotsiaaldemokraatide fraktsioon riigikogus valitsusele tegusa ettepaneku: muuta «Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015», et luua abivajajatele tegelikest vajadustest lähtuv hooldusravi korraldus.

Esiteks tuleb meil endale aru anda, et hooldust ja ravi vajatakse kõige sagedamini üheskoos. Sestap tuleb ühendada riigieelarve, kohalike eelarvete ja ravikindlustuse võimalused sedasi, et tagada teenuste kvaliteet ja kättesaadavus jõukohase omaosaluse tasemel. Inimkeeli – pensionist peaks jaguma hooldekodu koha eest maksmiseks ja pisut taskurahagi järele jääma.

Ja koduhooldus, millele ülejäänud Euroopa on sihi seadnud, nõuab eelisarendamist. Rahvastik vananeb ju meilgi ja lapsi jääb aina vähemaks.  

Euroopa Liidu raha eraldamine selleks, et «märgatavalt» vähendada omaste hoolduse koormust ja aidata neil tööle naasta, mida sotsiaalminister nüüd suure suuga lubab, on pelgalt üürike kergendus, sest ELi rahasummad saavad peagi otsa.

Samuti on väga vähestel võimalik välja üürida või maha müüa (pealinna) kallihinnaline kodu, tasumaks hooldekodu pikaajalise teenuse eest. Maamajad lagunevad meil peale maksmatagi.

Kommuunis või sõpruskonnas vananemise idee on muidugi ilus ja üllas, ent kust leiab endale vanuigi mõttekaaslasi üksikema, kes on töö kõrvalt lapsed kaela kandma kasvatanud? Või siis inimene, kes saatuse tahtel on pool elu ise puudega omast hooldanud? Ega kõrvale heita tohi ühtki võimalust, mis tröösti – ja lastele kergendust – võiks pakkuda.

Ent vahest oleks hoolduskindlustuse mõte siiski pisutki jätkusuutlikum? Või siis jätta tulumaksumäär 2015. aastast ühe protsendi võrra langetamata, millest võidaksid nagunii ainult suurema sissetulekuga töötajad, ja kanda nood (kokkukorjatud) 70 miljonit eurot üle hoopis omavalitsustele, et turgutada kas või koduõendust ja muidu toetada erivajadustega inimeste teenuseid.