Vanaisa köharohtu apteegist enam ei leia

Kopsuarst Tanel Laisaar naasis eelmisel nädalal Kanadas Mont­réalis peetud konverentsilt, kus käis kuulamas südame- ja kopsusiirdamise korüfeesid ning uudistamas, millised on kogemused maailma teistes, kopsusiirdamisega alles alustanud riikides. Tartus on Tanel Laisaare meeskond siiranud kopsud kuuele patsiendile, kõik operatsioonid on õnnestunud. Foto: Margus Ansu

Rindkerekirurgil ja kopsusiirdajal Tanel Laisaarel on isa Vootele Laisaare pilt kabineti seinal ja vanaisa Erich Laisaare mälestuskonverentsi kava otse laual. Laisaarte suguvõsas on arste kolme põlvkonna jagu.

Isa Vootele Laisaar (1937–1996) oli Tartus hinnatud kopsukirurg, kellega Tanel Laisaarel endalgi on õnnestunud koos töötada. «Mu isa oli hea käega, väga kiire ja efektiivne kirurg, kes on olnud ka minu õpetaja,» ütleb ta.

Vanaisa Erich Laisaarega Tanel Laisaar töös kokku puutunud ei ole. «Vanaisa suri siis, kui ma astusin ülikooli. Usun, et ta jõudis teada saada, et sain ülikooli sisse,» räägib Laisaar isaisast.

Erich Laisaar (1913–1987) oli mitme põlvkonna kopsuarstide õpetaja, suurepärane röntgenoloog ja väga hea kopsuarst, kelle juurde ravile suunati ka mittespetsiifilise kopsupatoloogiaga haigeid tervest Eestist.

Tanel Laisaar, millise lastetoaga poiss te olete?

Meil oli kord majas, ma arvan. Isa oli punktuaalne ja korraarmastaja inimene, vanaisa ka. Puhtuse-, süsteemi- ja korraarmastust olen kodust natuke ikka saanud.

Mu isa oli käeliselt osav ka väljaspool meditsiini. Tegi kodus kõik vajalikud tööd ära. Mäletan, et esimene auto oli mul maanteemuhk, mille ostsime minu ülikooliajal. Selle tegime isaga koos korda. Tõstsime kahekesi mootori maha, võtsime tükkideks ja panime kokku tagasi.

Vanaisa tööaega ma väga ei tea. Teadlikum aeg minu elust oli ju aeg, kui isa töötas juba Maarjamõisas, oli abdominaal-kirurgiaosakonna juhataja, vanaisa aga kopsukliinikus.

Püüdke meenutada midagi erilist oma vanaisast.

Üks asi on küll: tema kirjutatud köharohi! Seda pidi eraldi retsepti alusel apteegist tellima. Kätte sai paari tunni pärast, sest see segati kohapeal valmis. Lapsepõlvest on meeles, et see rohi oli väga hea maitsega, pealegi tundus mulle, et see ka aitas. Nüüd sellist enam ei saa.

Kas arstiks saamine oli noorena teie ainus plaan?

Viimase hetkeni kahtlesin, kas astuda arstiteaduskonda või minna arhitektuuri õppima. Mulle meeldis joonistada ja joonestada – pooled meie klassi joonestustööd tegin mina ära. Aga siis otsustasin ikkagi arstiteaduskonna kasuks. Ja ega ma kahetsema muidugi pea.

Loomulikult oli mu vanematel hea meel. See oli nende sõnul kindel amet, mis ei kao kuhugi – ükskõik kes võimul on.

Vanaisa Erich Laisaar oli aga siis eelkõige tuberkuloosiarst?

Jah, ta alustas tuberkuloosiarstina, sest lõviosa tolle aja kopsuhaigustest moodustas tuberkuloos. Vahepealse aja jooksul on kopsuhaiguste esinemine kardinaalselt muutunud. Kogu kirurgiline ravi hakkas arenema sõjajärgsest ajast.

Vanu pilte vaadates tundub, et olete isaga väga sarnane, vanaisaga natuke vähem. Mida räägitakse aga kolme Laisaare iseloomudest?

Sarnasus on olemas. Eks meie kõigi miinus on see, et oleme üsna äkilise loomuga. Kohati liigagi sirgejoonelised, mis on meile ka pahandusi kaela toonud. Kuid need on sedasorti konfliktid, mis on sündinud eelkõige patsientide parima ravimise nimel.

Mõned vastuseisud olen ma pärinud, mõned kindlasti ise tekitanud. Maailmaparandamine on meil kolmel veres olnud. Alati lihtsalt ei saa ümbernurgajutuga asju korda ajada.

Mille üle võiks kahe põlvkonna tagust aega meditsiinis praegusega võrreldes veel mõtiskleda?

Tollal oli arstil patsiendi jaoks rohkem aega kui nüüd. Ka raha ei mänginud nõnda palju rolli, sest meditsiin ei olnud siis nii tehniline nagu praegu. Tol ajal tehti väga palju ära kahe palja käe, silmade ja kõrvadega. Praegu me usaldame diagnostilist aparatuuri ning see on aidanud ravitulemusi kindlasti parandada.

Aga ravikvaliteet ja patsiendi rahulolu pole kaugeltki üks ja seesama. Ka ei tähenda patsiendile kulutatud aeg alati paremat ravikvaliteeti, kuigi see võib anda patsiendile suurema rahulolutunde.

Kui teie vanaisa saaks praegust kliinikumi näha, mis teda kõige rohkem rõõmustaks?

Usun, et see on radioloogilise tehnika areng. Tol ajal kompuutertomograafiat polnud, rääkimata paljudest teistest moodsatest uuringumeetoditest. Tollal tehti väga palju röntgenläbivalgustust, see tähendab, et vaadati patsienti röntgenis ekraani taga. Vanaisal olevat olnud fenomenaalne mälu, ta mäletas täpselt oma patsientide haigusleidusid. Praegu saab kaks pilti kõrvuti panna ja võrrelda, tollal pidi päris palju lihtsalt meelde jätma.

Kas Laisaarte suguvõsas on enne Erich Laisaart ka arste olnud?

Ei tea, et oleks. Kõik algas ikkagi temast. Ka minu isa õest sai arst. Tema nimi on Malle Oja ja ta on radioloog. Kaks tädilast – Eerik Oja ja Ülle Ani – on samuti arstid. Ja minu ema Vaike Laisaar on arst – anestesioloog, töötab praeguseni kliinikumis.

Teil on kolm last. Kas arstidünastiasse lisandub neljas põlv?

Lootus on, aga kindlust ei ole.


Erich Laisaare mälestuskonverents

• Täna kell 14–17 Tartu Ülikooli aulas.

• Ülevaate Erich         Laisaare (pildil) elust ja tegevusest teeb dr Enn Püttsepp.

• Tuberkuloosi diagnostikast ja ravist Erich Laisaare ajast tänapäevani räägib dr Manfred Danilovitš.

• Tuberkuloosi olukorrast Aafrikas kõneleb dr Annika Krüüner.

• Kopsuhaiguste radioloogilise diagnostika arengust ehk röntgenülesvõttest kuni positronemissioontomograafia-ni kõneleb dr Vahur Makke.

• Ühest intrigeerivast haigusjuhust teeb ülevaate dr Alan Altraja.

• Kopsutransplantatsioonist ideest teostuseni räägib dr Tanel Laisaar.

• Konverentsi lõpul kõneleb Peeter Olesk arstidest ja rahvuslusest.
 

Arvamus

Enn Püttsepp
Erich Laisaare kolleeg aastatel 1966–1987

Erich Laisaar oli ühtaegu hea tervishoiu organisaator, tuberkuloosiarst, kopsuarst, radioloog ja patoloog. Mitmekülgsus oli tema edu pant.

Erich Laisaar oli hästi vastutulelik inimene. Ta oli sõjajärgsel ajal väheseid Eesti arste, eesti keelt ja meelt ning eluolu tundev inimene. Tallinna olid vallutanud peamiselt umbkeelsed arstid.

Tema poeg Vootele Laisaar oli minu eakaaslane, hea kolleeg ja sõber, kellega koos töötasime alates 1966. aastast kuni tema surmani. Ta oli hea käega kirurg.

Kolm põlvkonda arste – arstid on ka Erich Laisaare tütar, tütrelapsed ja minia – on perekonna järjepidevuse kinnitus. Nad kõik on sündinud arstid. Meeskirurge on alati aidanud tehniline taiplikkus ja seda Laisaartel jagub.