Requiescat in pace, Tartu pood

Foto: TPM

Sammude kajades astun ma läbi lageda müügisaali. Veel undavad paremal kõledad külmletid, veel surisevad vasakul pooltühjad karastusjoogikapid. Peatudes värsket kraami täis kulinaar- ning pirukavitriini ees, seljaga saali poole, võib korraks peaaegu uskuda, et kõik on alles, et kõik kestab edasi.

Sammude kajades astun ma läbi lageda müügisaali. Veel undavad paremal kõledad külmletid, veel surisevad vasakul pooltühjad karastusjoogikapid. Peatudes värsket kraami täis kulinaar- ning pirukavitriini ees, seljaga saali poole, võib korraks peaaegu uskuda, et kõik on alles, et kõik kestab edasi.

Mis ma täna võtan? Pizza-saia ja Aleksandri koogi. Viimase valin formaadi pärast – istub hästi mu nahkpintsaku taskusse, mugav käigu pealt murda ja süüa.

Pizzasai aga, see Giga pagari soolase valiku uhkus ja au, peab märkima kurba tähtpäeva ja leevendama mu kaotusevalu: enam iial ei tõsta ma jalga üle Tartu poe ukse, enam iial ei kosuta ma end nende pagaritoodetega. Sest pood pannakse kinni ja pagar lastakse lahti.

Kui palju oli hommikuid, mil ma teel kodust raamatukokku haarasin aju ergutamiseks kondiitriletist mõne magusa pala – leheliivakringli, halvaasaia või Tallinna leivakese. Kui palju pärastlõunaid, mil võtsin soolase vitriinist suutäie tahedat – porgandi- või viineripiruka – või premeerisin end karamellikringliga.

See viimane oli minu eriline lemmik. Ta nägi välja nagu sitt, aga maitses oivaliselt. Kringeljokk, nagu ütles selle kohta mu sõber J. (kelle ateljees kõrvalmaja keldris rüüpasime ära mõnegi poolkuiva Tartu poe alkoletist), oli minu jaoks käsitöölike traditsioonide viimne pidepunkt ja loomingulise väiketootmise võrdkuju.

Veel enne, kui jõudsin Tartu Postimehest lugeda, et koos poetöötajatega saavad kinga ka Giga kondiitrid, oli mulle selge, et kondiitreid on kaks, et voorused on ühendatud ja vastutus jagatud. Nii palju kõnelesid kringlikesed neist töökatest kätest!

Need elegantsed topeltsilmused olid sõna otseses mõttes oma loojate signatuurid. Kord olid nende keerud nõtked ja peened, kord rohmakamad ja laialivalguvad. Kord olid nad hamba all tihked ja tänkjad, kord jälle poorsed ja pudedad. Kord tundis keel neis domineerivat karamelli, kord jälle kakaod, vahel koguni kohvi! Mis seal rääkida – kringeljokk oli Giga pagari kvaliteedimärk.

Variatiivsuse valguses, mille välja tõin, võib see ju mõjuda vastuokslikult, kuid ei: ammu enam ei tähenda kvaliteet minu jaoks standardsust, vaid just nimelt muutlikkust, mille tagant aimub inimene, päris inimene – kondiiter oma meeleolude, maitse-eelistuste ja maailmavaatega.

Sõbra sünnipäevale minnes kaasasin kingipakki ikka suhkrupuistega kringlikese ning, tõesõna, selle küpsetise hingiühendavat mõju olen märganud ka väljaspool oma lähikonda. Ikka meenub mulle pildike kahest noorest armunust, teel üle foorituledega vöötraja Tartu poe ees, kringeljokk nende vahel, kummagi väike sõrm läbi ühe selle keeru.

Kilekotte, mille sisse pagaritooteid pakendati, sõlmisid letitagused prouad erineval viisil: kaks neist vedas kotisuule tavalise ühekordse sõlme, misjuures vanem hoolitses alati, et saiakeste ümber kotis ei jääks liiga palju õhku.

Minu lemmikteenindaja aga tõmbas kotisuu kahest servast kriipsuks, keerutas saiakesi paar korda «üle võlli» ja sidus omavahel kokku sel teel moodustunud sabad. Mugav oli avada seda kotti, ka talvel pakasepäevil: pruukis vaid käsi kindast korraks vabastada, nimetissõrm sõlme alla libistada, kergelt tõmmata – ning juba puhkeski hõrk võiroos oma ümbrisest.

Pagaritooteid üle leti sirutades ütles mu lemmik alati voilà! – vähemalt mina kuulsin seda nii. Teritasin küll kõrva, et kuulda «palun!» või «olge hea!» või muud sellist, vahest olukorda sobivamat. Aga ei, ta ütles voilà. Bon chic, bon genre – vaat selline oli Tartu pood.

Jah, lahked ja abivalmid olid kõik teisedki teenindajad, kellega mul Tartu poes kokkupuudet oli.

Kahetsen, et ei jõudnud neile oma tänumeelt väljendada, öelda midagi enamat kui «palun kaks kapsapirukat õlis» või muud sellist. Ilusad olid need päevad, kui võisin lastele viia hõrgu jõhvikakreemiga moorapäid, tuuletaskuid ja ehtsa taluvõiga tehtud küpsiseid Kevadlill.

Miski ei ennustanud, et see võiks kunagi lõppeda, kuigi teadsin ju minagi, et pood toodab omanikule ammuilma kahjumit. Mida oodatagi võistlusest supermarketitega, kui su keskmise püsikunde keskmine ostukorv jääb nii kuuekümne sendi kanti?  

1. mai on minu jaoks must päev. Muidugi saan ma ajapikku oma kurvastusest üle. Kuid mu südamesse jääb alatiseks pisike kringlikujuline arm.