Mõni rong siin siiski veel käib

Tartu jaamakorraldaja Marina Marova võtab vastu ülikoolilinna saabuvaid ja saadab siit lahkuvaid ronge ära suure juhtimispuldi taga. Parajasti möödub jaamakorraldaja töökoha akende tagant Kärknasse sõitev rong. Foto: Margus Ansu

Heliseb üks neljast telefonist. «Selge,» vastab Marina Marova torusse, kirjutab midagi suurde lauaraamatusse ja teatab: «Reolast väljus rong, näete, pulttablool tuled põlevad, iga kell on näha, kus rong parajasti on.»

Marina Marova on üks Eesti Raudtee Tartu raudteejaama kuuest jaamakorraldajast, kelle suure laua ehk juhtimispuldi ees seisev pea paari meetri kõrgune kollaste ja punaste tuledega pulttabloo on osa raudteejaama juhtimiskeskusest.

Jaamakorraldaja töökoht on Lembitu Konsumi vastas asuvas hoones, mille uks on lukus, ja parima tahtmisegi korral ei saa keegi temalt Švejki moodi pärida, millal läheb rong Bude­­jo­­vicesse.

«Rong on Tartus paarikümne minuti pärast,» ütleb Marina Marova. «Pöörangud on valmis, raudtee on Kärknani vaba.» Pööranguid, mida jaamakorraldajal tuleb õigeks seada, on Tartus 64.

Kuigi 1978. aastast raudteel töötav Marina Marova oskab pööranguid väga hästi õigeks seada ka käsitsi, pole tal ja tema kolleegidel tarvis seda teha: selleks on mitme meetri pikkusel juhtpuldil kümned ja kümned lülitid.

Millal tõkkepuu kukub?

«Marina võiks selle puldi taga pimesi töötada,» kinnitab Eesti Raudtee Tartu piirkonna juht Paul Lupkin. Ta on lahkelt nõus tutvustama, kuidas käib töö Tartu raudteejaamas ja siit kaugemalegi jäävates jaamades.

Ööpäevas sõidab Tartu jaamast läbi ligi 60 rongi. Viis-kuus aastat tagasi oli rongiliiklus hulga tihedam: jaamateedel liikus siis palju ronge ja samal ajal sõitsid seal ka jaamateid remontinud ehitusmasinad.

«Siis oli jaamakorraldajal nii suur pinge, et ta oli kogu kaheteisttunnise vahetuse juhtpuldi taga püstijalu,» räägib Leningradi raudteeinstituudi lõpetanud Paul Lupkin, kes on töötanud vedurijuhi abi ja vedurijuhina ning Tartu veduritsehhi ülema ja jaamaülemana.

«Reolast tulev rong on varsti Ülenurmel, Tõrvandi ülesõit läheb kinni,» juhib Eesti Raudtee Tartu piirkonna vanem­­elektromehaanik Arvo Kumm tähelepanu pulttabloole. Seal põleb Tõrvandi ülesõidukohta tähistava kirja KM 4,45 juures punane tuli.

Korraks juhtimiskeskusse põiganud Arvo Kumm on just õige mees rääkima, millal automaatika ülesõidukoha autojuhi nina ees kinni paneb. «Ühest vastust sellele küsimusele pole,» selgitab Arvo Kumm, kes on raudteel töötanud 1976. aastast. «Millal tõkkepuu ülesõidu suleb, sõltub rongi kiirusest ja ülesõidu pikkusest.»

Kui rongi kiirus on näiteks 120 kilomeetrit tunnis, siis langeb tõkkepuu sel ajal, kui rong on ülesõidukohast 1,1 kilomeetri kaugusel. Tartus sõidavad rongid 50-kilomeetrise tunnikiirusega ja tõkkepuu kukkumise ajal on rong siis enamasti umbes 700 meetri kaugusel. «Aga igal ülesõidul on oma reeglid, ühest normi pole,» rõhutab Arvo Kumm.

Jaamakorraldaja juurde tagasi minnes märgib Paul Lup­­kin, et Tartu jaamas peavad seda ametit naised, jaamakorraldaja töö on rongide vastuvõtmine ja ärasaatmine.

Tartus on jaamakorraldaja kolme raadiosaatja, nelja telefoni ja arvutimonitoridega töölaua kõrval madala vaheseina taga teinegi juhtimiskeskus. Seal töötab firma Siemens viis aastat vana väga moodsa aruvutipõhise juhtimiskeskuse taga Reola-Orava piirkonna jaamakorraldaja. Selles piirkonnas on ametis neli jaamakorraldajat, kolm naist ja mees.

Jaamaülema töö lõppes

«Jaamakorraldajad rongiliiklust ei juhi,» märgib Paul Lupkin. Eesti Raudteel on neli dispetšeripiirkonda ja igas piirkonnas juhib rongiliiklust Tallinnas Toompuiestee 35 majas töötav rongidispetšer. Sedagi ametit peavad naised.

«Ka jaamaülemat Tartus enam pole,» jätkab Paul Lupkin. «Raudteel on töökorraldus muutunud ja sellist ametikohta pole vaja.» Jaamaülem, kelle naise nime väljauurimine oli eelmise sajandi alguses Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliikmeks pürgiva tudengi kohustus, töötab veel Muuga, Ülemiste, Maar­­du ja Paldiski raudteejaamas.

«Elu Tartu raudteejaamas on tundmatuseni muutunud,» räägib Paul Lupkin. «Depoodest on meil vaid mälestus. Nüüd on Muugal suur veduridepoo ning Tapal vedurite ja vagunite remondibaas. Tartus ei tehta enam vedurite tehnilist hooldust, siin ei varustata vedureid enam ka kütuse, õli ja muu vajalikuga.»

Aga endiselt on Tartus vedurijuhist ja tema abist koosnevad ligi veerandsada vedurimeeskonda. Kümme meest töötavad Tartu jaamas, ülejäänud sõidavad siit bussiga Koidula jaama tööle. Tartu brigaadid veavad ronge Koidula ja Petseri, Koidula ja Muuga ning Valga ja Muuga vahel.

Ühtegi naist Eesti vedurijuhtide hulgas ei ole. «Naised on selle ameti peale tikkunud küll, aga millegipärast ei ole need mõtted teoks saanud,» ütleb Paul Lupkin. «Pärast sõda oli Tartus paar naisvedurijuhti, nemad olid Venemaalt pärit.»

Valvsusenupp ja pidurid

Vedurijuhiks ja selle abiks õpitakse Eestis praktiku kõrval, raudteelaste ametikooli meil enam pole. Varem pidid vedurijuhid hakkama saama ka veduri remondiga, nüüd peab vedurijuht oskama rongi juhtida ja tundma signalisatsiooni.

«Veduri siseelu pole vaja enam peensusteni tunda sellepärast, et nüüd peab vedur sõitma punktist A punkti B, ja sõidabki,» selgitab Paul Lupkin. «Kui vedur esmaabi vajab, siis sõidutatakse see lähimasse depoosse.»

Kaubarongis on korraga tööl vedurijuht ja vedurijuhi abi, kolme vaguniga reisirongi juhib vedurijuht üksi. «Selles pole midagi imelikku, paljudes maades on nii,» selgitab Paul Lukin. «Ühelt poolt läbib vedurijuht väga range tervisekontrolli ja teisalt on kõigis vedurites turvaseadmed.»

Viimane tähendab, et iga 45–50 sekundi järel paneb turvaseade tööle helisignaali ehk vile või siis süttib lambike, ning nende märkide järel peab vedurijuht vajutama valvsusenuppu. Turvaseade on ühendatud rongi pidurisüsteemiga ja kui vedurijuht ei vajuta õigel ajal valvsusenuppu, siis rakenduvad rongi pidurid automaatselt tööle ning rong jääb seisma.

Reolast Tartusse liikuv rong pole seisma jäänud. Pult­tablool vilgub punane tuli, kinni läheb Kesk kaare ülesõidukoht. Mõne minuti pärast mürisebki pikk kaubarong raudteejaamast läbi. Tsisternvagunite lugemine läheb sassi, nagu ikka.

Marina Marova klõbistab korraks arvutit ja teatab, et ASi E.R.S rong sõidutab Kärknasse 59 tsisterni masuudiga.

Järgmine kord põleb ülesõidul nr 2 ehk Näituse tänava ülesõidukohal punane tuli veidi vähem kui pooleteise tunni pärast, kui Marina Marova saadab teele Jõgeva reisirongi. Suvel hakkab ta koos kolleegidega Tartus vastu võtma ja siit teele saatma kauaoodatud uusi reisironge.

Tartu raudteejaam

• Eesti Raudtee Tartu piirkond ulatub Tapa külje alt Nõmmkülast Koidulani. Tartu raudteejaama üksustes töötab ligi 90 inimest, jaam laiub ligi 30 hektaril. Seda on veidi vähem kui vene ajal, sest siis kulges nn sadamatee keskkatlamajani, nüüd ainult Sõbra tänavani.

• Eesti Raudteel on nüüd raudteejaamas viis hoonet. Riia 43 on haldushoone, kus asuvad liiklusteenistus, side- ja turvanguamet, ehitisteamet, IT-töötaja, ASi EVR Cargo turundus- ning vaguni- ja vedurimajanduse spetsialistide tööruumid. Õue peal on ehitisteameti töökoda. Kolmas maja on jaama juhtimiskeskus, kus on ametis jaamakorraldaja ja juhtimiskeskuse seadmeid teenindavad töötajad. Selles majas töötab teinegi jaamakorraldaja, kes korraldab rongiliiklust Reola-Orava piirkonna jaamades.

• Näituse 26 hoones on teejaoskonna ja elektrivõrgu Tartu piirkonna juhtkond ning töökojad.

• Tartu ja selle lähedal tegutsevatest ettevõtetest kasutavad Tartu raudteejaama kaubaveoks Tartu Mill, Tartu Maja, Reola Gaas, vanarauafirmad ja veidi ka Tref.

• Raudteejaamas võib korraga seista kaheksa rongi, aga nüüd ei seisa rongid seal naljalt kunagi.

Allikas: Eesti Raudtee Tartu piirkonna juhataja Paul Lupkin