Päästjate õppust saatis kalameeste sõim

Õppuse praktiline osa toimus Mustvee jõe suudmes, kus veekindlates ülikondades sooritati arvukalt harjutusi. Kevadist särge õngitsema kogunenud kalamehed loovutasid oma püügikoha kursantidele väga vastumeelselt. Foto: Risto Mets

Et päästjast endast ei saaks mõne näpuvea tõttu abivajajat, peab selles vallas töötav inimene õppima, kuidas vaenulikus vesises keskkonnas ellu jääda.

Riik on oma päästejõud koondanud suurematesse komandodesse, kuid väiksemate paikadega seotud inimesed ei taha leppida päästeteenuse kaugenemisega. Nii on näiteks Saadjärve ja Võrtsjärve äärde loodud vabatahtlikud järvepäästemeeskonnad ning aeg on näidanud, et käed rüpes istuma nad ei pea. Veekogudel juhtub õnnetusi ikka.

Möödunud nädala lõpul läbisid Võrtsjärve ja Saadjärve vabatahtlikud Mustvees merepääste esimese astme koolituse. Vabatahtlikel on õigus päästetööd teha ja kuuluda päästemeeskonda üksnes siis, kui neil on kursus läbi tehtud.

Kobar ja rong

Suurem osa õpingutest käis tubastes oludes, kus kursuslased said teoreetilisi teadmisi nii päästevahenditest, taktikatest kui hädasignaalidest. Kahel päeval tuli minna ka vette – Mustvee jõkke, mille veetemperatuur ulatus napi viie kraadini.

Päästmistööd tuleb teha paaris või mitmekesi ja kõiges peab üksteist aitama, rõhutas naisi ja mehi kuivülikondadesse aidanud ning vette juhatanud Mustvee vabatahtliku järvepääste instruktor Kaupo Kaasik. «Läheme vette ja kohaneme olukorraga,» sõnas ta.

Osalenuid üllatas, et külmast veest hoolimata hakkas heas varustuses kahlates lausa palav.

Kursuslased alustasid harjutusi «kobaraga» ehk inimringiga. Vees, eriti lainetuses kobarasse hoidmine aitab säästa elusid. Kelle seisund on halvem, see võetakse ringi keskele, kus ümbritsevad kehad on vett mitu kraadi soojemaks kütnud, selgitas Kaasik. Et lainetust ette kujutada, pritsis ta kokku hoidnute peale käega vett.

«Tugevas lainetuses kobarat lahti lasta ei tohi, muidu olete kõik uppunud,» hoiatas Kaasik. Liiatigi on otsijail hädasolijaid märksa lihtsam leida, kui nad asuvad üheskoos. Tormisel järvel või merel üksikult hulpivaid inimesi avastada on rohkem õnnemäng.

Pärast umbes paarikümmend minutit vees olemist lasi instruktor kursantidel päästepaati ronida. See osutus väga raskeks katsumuseks. Järgnes vettehüpete harjutamine ja ujumiskursus.

Ehkki ujuda oskavad kõik vabatahtlikud päästjad, õppisid nad, kuidas ujuda rongis. Üheskoos võeti sisse asend, kus esimese ujuja kõhule toetus järgmise ujuja pea. Edasi sõuti käte jõul kümnekesi ühes rivis. Sellise tehnikaga saab taas inimesi koos hoida ning üsna energiasäästlikult edasi liikuda.

Koolitus jätkub mai teisel nädalavahetusel juba Saadjärvel. Selleks ajaks on järv ehk juba lahti sulanud, avaldas lootust Saadjärve vabatahtlike päästjate eestvedaja Marge Kohtla. Siis on kavas muu hulgas näiteks aluse päästmise koolitus, otsingud ja pinnaltpääste võtete harjutamine.

Tigedad õngitsejad

Samal ajal päästeõppusega jahtisid arvukad kalamehed Mustvee jõe suudmes kevadist särge. Päästjate vetteminek ärritas õngemehi silmanähtavalt, sest heidetud õnged tulid jõe keskelt eest ära tõmmata.

«Me tuleme vabal päeval puhkust veetma ja nad rikuvad selle lihtsalt ära,» kaebasid kalastajad jõe ääres seisnud ajakirjanikule. Kõlas hulk teisigi lauseid, mis äratrükkimist ei kannata. Kaugemale püüdma minna nad samuti ei tahtnud, sest kala võttis hästi.

Tigedad õngemehed kutsusid lausa piirivalve välja, lootuses, et mundrimehed vetevälja oranžidest mehikestest vabastavad. Piirivalvurid olid aga seda meelt, et avalikku veekogu tohivad kasutada kõik.

Merepääste­koolitus

• Et töötada vee peal päästjana, tuleb läbida koolitus, mis hõlmab ülevaadet päästevahenditest, hädasignaalidest, päästevõtetest, seadustest ning paljudest praktilistest harjutustest.