Supilinlased panid käima päikesekella ja külakiige

Supilinlased näitasid iseendale, teistele tartlastele ja mujalt tulnud külalistele kaheteistkümnendat korda ühistegevuse vilju.

Nagu varemgi, käis see muhedalt ja muusika saatel. Kaasa olid tõmmatud Emajõgi koos lodja Jõmmuga, laulvad ja müravad lapsed, vanakraamikaubandus ja tarviliku teabe jagamine. Ja nii ikka edasi ja edasi.

Seekordsed päevad tõid endaga kaasa ühe eriti uudse asja, mida avama algusrongkäik kõigepealt suunduski. Nimelt on IT-mehe Kalev Koppeli ja kunstnik Ago Teedema koostöös ja mõne teise hea inimese kaasabil valminud Kartuli ja Herne nurgale kunagise nurgapoe seinale Tartu praegu ainuke avalik päikesekell.

Teine uudne ja kestvaks kasutamiseks kavandatud asi on külakiik. Tarmo Lillo eestvõttel püstitasid supilinlased selle peoplatsile Kartuli ja Oa ristmiku ning Emajõe lähedale. Esimesele kiikumisele koos ehitajatega pidas männitõrva järele lõhnav palkrajatis kenasti vastu, kuigi kiikuda tahtjaid olnuks ka ilma julgustamata terve parv.

Uudislikematest asjadest hakkas silma ärinipp Marja ja Tähtvere nurgal. Jäätise ostmiseks tuli helistada kella, küsida jäätist, panna raha pisikesse pange ja oodata ülemiselt korruselt alla lastavat suuremat pange jäätisega.

Nagu eelmistel kordadel, oli nüüdki platsis kirjanik Mika Keränen. Ta müüs oma Supilinna-raamatuid. Eriline menu oli tema uuel teosel «Professor Must», mis oli trükikojast tulnud paar päeva tagasi. Ja eksib see, kes arvab, et kirjanik on kirjutanud ajalooprofessor Aadu Musta eluloo. Juba esikaanelt on aimata, et see on supilinlaste laste salaseltsi Ramps uus krimi­lugu.

Pühapäev oli ka seekord avatud hoovide päev. Supilinna päevad lõpetas eile õhtupoolikul selle linnajao Viki­peedias kajastamise koosolek Vesipiibu baaris Tähtvere tänava alguses.