Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

ERM näitab meie rahvuslikku omapära

Naiskutsekooli õpetaja Helmi Hallik Raadil Eesti Rahva Muuseumis mustreid kopeerimas (1929). FOTO: ERM

Kes tuli esimesena mõtte peale, et meil eestlastelgi võiks olla oma elulaadi, oma töö-, tarbe- ja kauneid käsitööesemeid tutvustav muuseum?

Rahvateaduse uurijad osutavad kolmele Viljandimaa mehele, koolmeistritele Märt Jakobsonile (Helme), Jaan Adamsonile (Holstre) ja Tarvastu vallakohtunikule Mats Alverile.

1866. aasta suvel käisid nood Peterburis eesti rahva saadikutena keisripaarile hõbepulmade puhul õnne soovimas. Asjalikud mehed külastasid ka muuseume, keisri talvepaleed Neeva jõe ääres, soldatite kooli ja kirikuid. Oma reisist ja kaasnenud mõtetest kirjutas Märt Jakobson rahvale 1866. aasta suvel Eesti Postimehes.

Vassili saarel näinud nad ühes kroonumajas muu vara kõrval ka ennemuistse rahva tööriistu, kivikirveid, nuge, saagisid ja palju muud.

«Oh et ka meie rahvas oma põllude ja muu kohtade pealt niisugust vana aja, olgu kivi ehk raud asju, taga varaks korjaks, et siis viimaks iga kooli juurde üks niisugune pisuke kambrike saaks seatud nende vana aja asjade tarvis, sest seal sees lapsed võiksid mitmesugust kasulikku õpetust leida,» mõtiskleb koolmeister.

Viljandimaa mehed näinud kroonumajas ka põlluriistu ja muid tarvilikke asju.

Kuid tee oma rahvamuuseumini (asutati 1909) oli siis veel pikk ja käis kõrvuti meie oma haritlaskonna kujunemisega. Muuseumide kui kultuurikandjate asutamine oli pikemat aega vaimse ja seisusliku eliidi harrastus.

Varju vajuva eestlaste vanavara vastu hakkasid kõigepealt huvi tundma siinsete baltisakslaste seltside-organisatsioonide etnograafia- ja arheoloogiahuvilised.

Ka meie oma talurahva seast hariduse juurde pääsenud mehed olid tundlikud märkama ja võrdlema, et meiegi rahvas on nii teos kui sõnas loonud väärtusi, mis väärivad tähelepanu. Nad külastasid Peterburi, Helsingit või Riiat ja nägid, mis ja milleks on muuseumid.

Nad pidasid vajalikuks pöörduda oma rahva poole ja julgustada, et see, mida vanarahvas oma käega tööks ja tarvitamiseks või pühade paremaks pidamiseks loonud, väärib ka juba kasutamisest kulununa aidalakka või kambri peale tõstetuna oma aega ja kombeid esindama rahvamuuseumis.

Vennalik koostöö

1894. aasta 18. juuli Postimehes on huvitav sõnum, kus viidatakse, et mõne aja eest võttis Õpetatud Eesti Selts (ÕES) nõuks Eesti rahvateaduslist muuseumi asutada ning Eesti rahvariideid, tööriistu ja muud sellist, niipalju kui neid veel saada, ühte paika koguda. See nõu leidnud mõndagi sõpra. Ülikool kinkinud muuseumi heaks 300 rubla, Liivimaa mõisnike kogu 1000 rubla. Hakatud siis varsti tööle ja korjatudki Setumaa näituse jaoks asjadest tühjaks.

Samas arutleb kirjutaja, et ehk ka inimesed ise saadaksid mõnda asja, aga nad ei tea ju, mis saatmiseks kõlbab. Sellepärast ongi Õpetatud Eesti Selts (ÕES) pidanud õigeks Eesti rahva 75-aastase priiuse laulupeo ajal need asjad, mis juba kogutud, ja peale nende veel Eesti Üliõpilaste Seltsi korjatud esemed, rahvale vaatamiseks Jaani uulitsasse suhkrupagari ja ülikooli vahel asuvasse hoonesse (praegune Ülikooli 16) välja panna.

Eesti Rahva Muuseumi põhikirjalise asutamise (1909) eelses ja järgses ajas tuuakse eriti esile kolme meest. Need on Oskar Kallas, Kristjan Raud ja Karl Eduard Sööt.

Eesti Rahva Muuseumi 25. sünnipäeva puhul on Sööt 1934. aasta 15. aprilli Postimehes avaldanud «muinsusesemete korjamise teilt» oma mälestusi. Ta meenutab, et 1904. aastal, kui maalikunstnik Kristjan Raud Münchenist Eestisse tagasi tuli, ilmutanud too ergast huvi oma maa etnograafia vastu.

Kord ÕESi koosolekul sellest kõnelemise järel eraldatigi Rauale korjamisrännakule asumiseks mõnikümmend rubla. Postimehes ilmutatud üleskutse peale antud Rauale märku, et Puka ümbruskonnas, Helmes ja Rõngu kandis võib vanu esemeid leida.

Puusadega kuue jahil

Raud kutsunud oma esimestele korjanduskäikudele kaasa ka Karl Eduard Söödi. Kuulduste järgi pidanud ühel Pikasilla väikerentnikul olema nahkraha. Aga enam seda alles polnud. Küll saadi sealt kaasa naisterahva näputöid ja puunõusid nagu Rõngu kihelkonnastki. Kuid väga loodetud Tartumaa puusadega pikka musta särki (ülikuube) ei leidunud. Igal pool öeldi: olete kümmekond aastat hiljaks jäänud.

Aasta oli siis 1904.

Veel samal suvel käinud Raud aga Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ülesandel Läänemaal muinsusesemeid korjamas. Kogutu andis ta üle kas ÕESi või EÜSi kogudesse.

Esimene Eesti Rahva Muuseumi asutamise põhikirjakohane koosolek peeti 14. aprillil 1909 Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumes. See päev ongi võetud muuseumi ametlikuks alguseks.

Üsna pea saadi aru, et harrastuslikust muuseumist tõelise muuseumi kujundamiseks tuleb luua eraldi asutus.

Rahvamuuseumil puudus oma peakorter. Siiski suutis ­ERMi juhatuse esimeheks valitud, oma üliõpilaspõlve, aktiivse EÜSi tegevuse aegse vanavara korjamise kogemusega ning Soome õpinguteaja teadmistega Oskar Kallas suunata ja juhendada vanavara korjamist läbimõeldult, sihikindlalt ja selgesõnaliselt. Tegutseti toimkonniti.

EÜSi rahvuslikult meelestatud üliõpilaste otsusel sündinud nii-öelda vaimne Eesti Rahva Muuseum pidas esimesed koosolekud EÜSi majas (valmis 1902), Postimehe toimetuses ja Vanemuise teatri ruumides. Korjandusretkedelt kaasa toodud esemeid hoiti Kristjan Raua ja Oskar Kallase korteris ning Karl Eduard Söödi trükikoja ja raamatukogu ruumides.

Kogutul pole kodu

1911. aastal saadi tänu Jaan Tõnissoni läbirääkimistele paar tuba Vanemuise teatrimaja kolmandale korrusele. Rahvakultuuri pärandi pärast mures haritlased mõistsid, et kogutud esemete rohkus eeldab juba ammu oma maja olemasolu.

Linn küll tasuta majaehituskrunti ei andnud, kuid võimaldas rahva vanavara hoiustamiseks tasuta korteri Gildi tänava kõrges nurgamajas. 1913. aastal koliski rahvamuuseum kui eraühing iseenda jõul remonditud Gildi 8 ruumidesse. Siingi oli kitsas, sest juba üksnes kogutud ja annetuste teel saadud Eestimaad ja eestlasi kirjeldavate raamatute hulk vajas toatäit ruumi. Rahvamuuseum taotles ruume juurde.

Päris oma maja vajadus lahvatas siis, kui otse rahvamuuseumi ruumide kohal, sõjaväe kasutada ülakorruste ruumides puhkes vanavara kogusid ohustav tulekahju. Postimehes ilmus küsi- ja hüüumärkidega kirjutis. Igalt eestlaselt 50 kopikat ja rahva vanavara hoidmiseks saaks muuseumimaja valmis ehitada!

Esimene maailmasõda seiskas aga uute lahenduste otsimise.

1922. aastal sai Eesti Rahva Muuseum võimaluse asuda oma esemekoguga ülikooli valdusse antud Raadi mõisa peahoonesse. Seal sai ta oma kasutusse kolm korrust ehk 70 ruumi. ERMi hindamatu väärtusega raamatukogu ja arhiivi tarvis osteti maja Aia (Vanemuise) tänavasse.

Raadi mõisa peahoones avardus rahvamuuseumi idee ja selle teostamine mitme teema väljapanekuks. Siin olid koos muuseum kui esemete esitaja ning vanavara uuriv ja üldistav teadusasutus. Rahval oli palju vaadata, õppida ja imetleda. Ka kogu Raadi mõisa ümbrus kauni pargi ja järvega oli linlastele armastatud ja ülendav ajaveetmispaik.

Teise maailmasõja ajal jõudis muuseum ettenägeliku tegutsemisega suurema jao rahva vara tule alt ära viia. Mõisasüda kui muuseumi asupaik hävis. Ümbruse väljadele paigutus Nõukogude Liidu sõjaväeosa.

Et Tartus oli sõjatules halastamatult palju hooneid hävinud, siis oma elu ja tööd taastades pitsitati Eesti Rahva Muuseum Veski tänavasse, endisesse kohtuhoonesse. Massiivsemad esemed-vahendid paigutati Pauluse kirikusse ja Sõbra tänava kirikusse. Eesti Rahva Muuseumi suure varamu põhjal loodi kaks kultuuriasutust: ENSV Riiklik Etnograafiamuuseum ja kirjandusmuuseum.

Kui 1980-ndatel hakati ennast vabaks kõnelema ja laulma ning käest võetud iseseisvust tagasi nõudma, nõuti ka Eesti Rahva Muuseumi tagasipääsemist Raadile. See oli aga militaarala, Nõukogude Liidu sõjaväeosa valdus.

Üks 1988. aasta aprillikuu Tartu muinsuskaitsepäevade selgesõnalisi nõudeid oli «Raadi võõrväest vabaks!». Aastakümneid tagasi Raadil asunud rahvamuuseum püsis eestlaste mälus kui üks Eesti sümboleid.
 

Tagasi üles
Back