Nädal tagasi avaldasime pildi päikese käes peesitavast liblikast, keda pidasime kirjut suve ennustavaks väike-koerliblikaks. Aga võta näpust! «Kolleegidega täpsemalt uurides jõudsime järeldusele, et tegelikult on pildil valgetähn-pajuliblikas,» teatas Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna lektor bioloog Mati Martin. See liik on Eestis üsna haruldane ja väga sarnane rohkem lääne pool levinud kollatähn-pajuliblikaga. Võhikule sarnaneb valgetähn-pajuliblikas äravahetamiseni ka meil teada-tuntud väike-koerliblikaga.
Fotograaf tabas harulduse
Valgetähn-pajuliblikas on laialt levinud Kesk-Euroopast Jaapani mereni. Mati Martini sõnul oli valgetähn-pajuliblikal möödunud aastal tugev sisseränne lõuna poolt ning teda nähti arvukalt kõikjal Eestis ja isegi Soomes. «Sarnaselt näiteks koerliblika, päevapaabusilma ja lapsuliblikaga talvituvad ka sellel liigil valmikud, seepärast ongi meil seda haruldast liiki nii vara kevadel näha,» selgitas bioloog. «Nüüd on päris huvitav jälgida, kas see liik jääb meie alale ka pikemalt peatuma või osutuvad siinsed elutingimused talle siiski liiga karmiks. Tema röövikute toidutaimi remmelgaid on meil küll piisavalt.»
Miks üks või teine putukaliik teatud aja möödudes arvukamaks muutub ja rändama hakkab, ei olegi selge. «Ju see on siis mingi geneetiline päästik, mis aeg-ajalt soodustab massilist sigimist ning seega ka potentsiaalset väljarännet oma põhilevialalt,» märkis Mati Martin. «Rände eesmärk võiks olla uute elupaikade hõivamine.»