Marju Himma: juhendaja roll plagiaadijuhtumites

Marju Himma. Foto: Sille Annuk

Hiljutine doktoritöö plagiaadi juhtum ei ole ühe üliõpilase ega ühe ülikooli markantne libastumine, vaid ilming suuremast probleemist, kus autorsuse varastamine on vaid üks külg.

Doktorandina suhtlen nii bakalaureuse- kui magistritudengite ning mitme eriala doktorantidega. Juhendamisest rääkides kuulen enamasti kurtmist, et juhendajaga suhtlust peaaegu ei olegi, juhendajad ei loe töid põhjalikult, tagasisidet võib oodata nädalaid, suisa kuid ning sageli on tagasisaadavad kommentaarid napisõnalised ja tekitavad kahtluse, et juhendaja pole vist ikka tööd läbi lugenud.

Lugemisest piisab

Juhendatav tudeng kopeeris mulle nalja viluks lõigu minu enda magistritööst, et kontrollida mu tähelepanelikkust. Eks oleks olnud piinlik küll, kui viiteta lõik oleks läbi läinud. See oli sõbralik kollegiaalne tögamine, aga kui tegu oleks olnud pahatahtliku kopeerimisega mõne autori ingliskeelsest tööst?

Kui vahetasin mõtteid Tallinna Ülikooli lektori Catlyn Kirnaga, märkis ta, et semestris sadu tudengitöid lugedes tuleb plagiaati aeg-ajalt ikka ette. Eestikeelsetes töödes plagiaati enamasti ei esine, kuna materjali hulk on piiratud ning oma valdkonna spetsialistidena on juhendajad sellega hästi tuttavad.

Kui aga teadlikult tahta kellegi ideid või suisa teksti varastada, tuleb seda ette pigem inglise keeles esitatud töödes. Enamasti saab seda siiski tuvastada lihtsalt googeldades või hoolikalt lugedes – kopeeritud tekst torkab silma muust tekstist erineva stiiliga. Seega juhendajal võiks piisata autorsuse varguse tuvastamiseks töö hoolikast läbilugemisest. Ideetasandi ja empiirilise materjali vargust on mõistagi keerulisem avastada.

Mis siis, kui ...

Mängime korraks läbi stsenaariumi, et mis tahes õppeastme tudeng kopeerib teadlikult lõigu ingliskeelsest teadusartiklist, kuid unustab lisada viite, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Oletame, et juhendaja loeb tööd pealiskaudselt ning talle jääb see lõik märkamata.

Siis juhtub, et kaitsmis- või doktorikomisjoni viiest liikmest ei ole keegi peale juhendaja kitsa valdkonna teoreetilise materjaliga põhjalikult kursis, mis on Eesti-suguses väikeses teadusruumis küllalt tavaline, ning ka kaitsmiskomisjoni liikmed ei märka kopeeritud lõiku.

Heal juhul märkab viite puudumist retsensent. Ent kui temagi ei märka? Mõlemal juhul on tegu plagiaadiga. Liistule tõmmatakse ja häbiposti pannakse töö autor kui põhisüüdlane. Õigustatult.

Mis aga juhtub juhendajaga? Sisuliselt mitte midagi. Akadeemilist töötajat on ülikoolis pea võimatu vallandada. Võimalik on teha ametlik noomitus. Kui paljudele juhendajatele on seda kehva juhendamise eest tehtud? Meenub üks juhtum Tartu Ülikoolist, teine Tallinna Ülikoolist.

Rida ETISes

Olgu, bakalaureusetudeng libastub viitamisel – vähene kogemus ja juhendaja suur koormus. Magistritudeng libastub viitamisel – piinlik. Doktoritöö tervikteksti koostamisel autorsuse vargus – kas juhendaja ikka leidis piisavalt aega doktorandiga tekst läbi arutada ja mõtteid vahetada? Või oli tähtis saada Eesti Teadusinfosüsteemi üks rida juhendatud väitekirjade alla ning instituudile kirja üks kaitstud doktoritöö?

Juhendaja on tudengile tema uurimisvaldkonnas tõenäoliselt kõige lähedasem ekspert, hinnang ja kvaliteedikontroll peavad tulema just temalt. Tegemata jäänud kvaliteedikontrolli ei pea tasandama oponent, retsensendid, kaitsmiskomisjoni liikmed ja hoopiski mitte tagantjärele sama valdkonna anonüümseks jääda soovivad teadlased plagiaadile osutavate kaebekirjadega.