Tänavakunstnik muutub avalikuks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kristjan Bachman (36) alias Bach Babach avas eelmisel nädalal galeriis Noorus näituse. Vitriinis all on töö aastast 1995.

FOTO: Margus Ansu

Mõned tänased enesest seintele jälgi jätjad lasid veel mähkmeid märjaks, kui Bach Babach ja tema sõbrad Tartus juba esimesi hiphopilikke pilte tegid.

Esimesed pildid tegi Bach Ba­bach Tartus vabas õhus seintele aastal 1995. Kunstikoolis tekkis toona sõpruskond, kus kuulati hiphopmuusikat. Vaadati ka kaabeltelevisioonist räpi­saateid, mille videotes olid taustaks grafitid.

«Tartus sel ajal grafiteid veel ei olnud, aerosooligi ei olnud poes saada,» meenutas ta. «Mingil hetkel hakkasime pidama ennast hiphoppariteks. Muusika, breiktants ja joonistamine käis selle juurde. Ja teadsime, et grafitit peab ka tegema.»

Esimesed pildid valmisid pintslite ja trükivärvidega. Kuhu? «Ikka seintele,» ütles Bach Babach. «Ma tooksin esile legendaarse Lillemäe galerii, selle asemel on praegu kohtumaja. Varem olid seal lõpuni ehitamata jäänud maja varemed. Kõige esimesed pildid tekkisidki sinna ja ka Annelinnas.»

Praeguseks on nood pildid kadunud.

Esimesed tellimused

Bach Babach tegi koos sõprade Marxi ja Lazeriga mittetulundusühingu Tartu Hip-Hop Club, mille lühend oli THHC, ja grafitivaimustus ei seisnud enam vaka all. Tekkis ka tellimusi noorteklubisse, baaridesse-kohvikutesse, stuudiotesse.

«See oli uudne ja meeldis kõigile,» meenutas Bach Ba­bach. «Meie eesmärk ei olnud seinu sodida, vaid teha ilusaid pilte. Olen tegelikult grafiti­vastane – kui see on suvaline sodimine näiteks värskelt remonditud maja peale.»

Praegu kasutab Bach Babach aerograafi koos šabloonidega, millega on tehtud ka Nooruse galerii näituse pildid. Aerograafiga on võimalik detailidesse minna, täpsemalt teha. Sel moel hakkavad piltidel kujutatud naiste kehavormidel valgus ja vari ilusasti mängima.

Näitused nii-ütelda ametlikes galeriides mõjuvad Bach Babachi sõnul tänavakunstile hästi. Muutub suhtumine gra­fitisse, nii et paremaid töid ei võeta enam kui sodi, vaid käsitletakse kui kunsti.

«Sest see tegelikult ju ongi kunst,» ütles ta. «See on kunstniku valik, kas ta väljendab ennast tänavakunstis või õlimaalidega. Ma soovitan – grafiti­meistrid, tulge galeriidesse, näidake ennast teadlikumale publikule.»

Enam mitte tänaval

Tänavakunstnikuks Bach Ba­bach ennast enam ei nimeta. «Tänaval tegemine on seotud vanusega,» põhjendas ta. «Kui sa oled noor ja sul on vaba aega palju, siis käid linna peal. Kui tekib perekond ja kohustused, siis ilmselgelt sa ei lähe ju öösel laste juurest linna pilte tegema.»

Seda kõike arvestades ei ole Bach Babachil tarvis olla anonüümne. Tema passis on nimi Kristjan Bachman.

Tema osaühingul Babach on muinsuskaitse luba restaureerida väga väärtuslikku mööblit, ehitiste puitdetaile ja üldse kõike, mis tehtud puidust. Kaitseliidus on ta aastast 1995. Tänavu veebruaris valiti nooremleitnant Kristjan Bachman aasta kaitseliitlaseks.

Tagasi üles