Kodumaine tänavakunst hakkab murdeeast välja kasvama

Vabadussilla botaanikaaiapoolse osa all on muu hulgas Sorro teos, mille aluseks on Eduard Viiralti graafiline leht «Absindijoojad». Foto: Kristjan Teedema

Ülehomme algab festival Stencibility, mis toob Tartus tänavakunsti tavapärasest taas suurema tähelepanu alla. Vaadata on mõndagi, sest kuigi seintel on palju häirivat sodi, leidub ka pilte, mis kuuluvad kunsti hulka.

Tavalisi kunstnikke eristab anonüümsetest tänavakunstnikest muu hulgas see, et nad esitavad oma töid näitustele ning nende teoseid saab osta kunstniku enda käest või oksjonilt. Viimasel paaril aastal on selline erinevus tasapisi kadumas.

Eelmisel kolmapäeval avas Nooruse galeriis oma teoste väljapaneku Tartu üks esimesi tänavakunstnikke Bach Babach. Näitusel on ka tema installatsioon aastast 1995, mis koosneb tühjaks suhistatud värvipurkidest. Samas on praegustest töövahenditest kompositsioon, kus aukohal on aerograaf.

Kes on sündinud aastal 1995, on praeguseks saanud 18-aastaseks ehk jõudnud hilisesse murdeikka. Sellel eluetapil oodatakse temalt oma mina väljakujunemist, varasemast küpsemat ja tasakaalukamat tegutsemist.

Tartusse tekkisid Bach Ba­bachi andmeil hiphop­kul­tuu­riga seoses esimesed tänavakunstikatsetused 18 aastat tagasi. Vabaõhugaleriides, näiteks Vabadussilla all jalutajatele ja piltide lähemalt silmitsejatele paistab, et siinse tänavakunsti murdeiga on samuti selja taha jäämas.

Bach Babachi loominguline muutus – aerosoolvärvipurkide asemel aerograaf, tänaval öösiti piltide tegemise asemel töö ateljees ja piltide väljapanek näitusesaalides – on selge näide tänavakunsti küpsemisest.

Tänavakunstinäitusi on olnud viimastel aastatel ka Y-galeriis, lastekunstikooli Jakobi mäe näitusesaalis ja loomemajanduskeskuse Loov-galeriis. Kunstisõbrad ja -asjatundjad ei ole selliste teoste vastu ükskõiksed. Leidub isegi tänavakunsti ostjaid.

Mullu sügisel Tartu noore kunsti oksjonil olid esimest korda oma teostega esindatud tänavakunstnikud Müra2000, MinaJaLydia ja Edward von Lõngus.

Järgmine noore kunsti oksjon tuleb loomemajanduskeskuses 9. mail. Kunstikogujate vere ajavad seal keema tavapäraste kunstnike teoste hulgas äsja nimetatud kolme ja Von Bombi tööd.

Edward von Lõngust tituleerib kunstiajaloolane Triin Tul­giste oksjonikataloogis eesti tänavakunsti vaieldamatuks superstaariks. Tema «Tamm­saare ja Koidula» alghinnaks on märgitud 500 eurot. Need kaks kirjandustegelast ilmusid Tartu ja Tallinna seintele detsembris 2010. Hiljuti ostis originaalšabloonid Tartu kunstimuuseum.

Mida arvavad kunstnikud ise sellest, et nende areng on viinud osa töid tänavalt näituse- ja oksjonisaalidesse? Ja miks nad üleüldse seda pahandusi kaela tõmbavat tegevusala viljelevad?

Teoste autorid arvavad

Vastused neile ja teistele küsimustele on siinsesse artiklisse saadud mitte silmast silma, vaid meilitsi. Et nad tegutsevad vabas õhus seinte ja muude pindade kallal üldiselt seadusvastaselt, väldivad nad oma tõelise isiku avalikustamist. Erandiks on Bach Babach ja mõneti ka Von Bomb.

«Mulle meeldib tavapära rutiinidesse natukene segadust külvata, mulle meeldib see idee, et tänav kuulub neile, kes annavad sellele elu, mulle meeldib näha ilusaid pilte koledatel seintel,» märkis MinaJaLydia. Hea ülevaate oma loomingust pakub ta oma veebisaidil http://minajalydia.tumblr.com.

Tänavakunstiga katsetama hakkas ta 2006. aastal ning peab ennast veel nüüdki katsetajaks ja otsijaks. «Arvan, et õige MinaJaLydia kujuneb välja järgmise seitsme aasta jooksul,» lisas ta.

Ühiskond suhtub tänavakunsti tema arvates üha leebemalt. Oma töid on ta jätnud ka Tallinna ja Pärnu seintele ning rajatagustesse linnadesse.

Mida näitab tänavakunsti üha sagedasem väljapanek galeriidesse-näitusesaalidesse? «Mingis mõttes näitab see, et ametlik kunstimaailm aktsepteerib tänavakunsti, või on see kui tunnustus meile. Näitab, et tänavatel olev kunst ei ole halvem galeriis rippuvast, ja ma olen selle üle tänulik.»

Samas lisas MinaJaLydia, et galeriis esinemine on alati ka vastutulek igasugustele institutsioonidele, sest siis tuleb nende reeglite järgi mängida. «Ja ütlen ausalt – naudin tänaval esinemist ja sealset vastukaja hulga enam,» kinnitas ta.

Kui Edward von Lõngus märkab linnas mõnd uut teost, tekib tal eriline tunne. «Nagu oleks keegi mulle midagi väga ilusat kinkinud. Tahan kinkida sedasama tunnet teistelegi,» selgitas ta.

Esimesed katsetused tegi ta 2007. aastal, kui kleepis linnas seintele elusuuruses inimkujutisi. «Kuue aasta jooksul olen pika praktika tulemusel jõudnud arusaamisele enda loomingulisest identiteedist ja saavutanud ka teatava tunnustatuse,» lisas ta.

Tartu vaimne pinnas on von Lõnguse sõnul osutunud viljakaks ja vastuvõtt algusest peale üpris toetavaks.

«Vaadeldes kõike seda, mis toimub praegu, on progress olnud ikka tugev,» kirjutas ta. «Järjest enam lisandub uusi kunstnikke ja omanäolisi teoseid, ka tehnikad on hakanud varieeruma. Siinkohal tahaksin tervitada seda tegijat, kes viimasel ajal on linna peale paigutanud maalitud keraamilisi plaate. Väga äge!»

Näitused ja oksjonid suurendavad Edward von Lõnguse sõnul tänavakunstnike motivatsiooni ja toovad ka rahalisi võimalusi jätkuvaks pühendumiseks oma loomingule.

«Tänaval jalutaja saab sellest ainult lisarõõmu – kunstnike loomingulised võimalused ja nende kvalitatiivne kasv väljendub otseselt linnapildis,» märkis ta. «Investeeringuna tasub see kindlasti ära. Tänavakunst on 21. sajandi paljuoodatud uus kunstivool, mis muutub vaid tugevamaks.»

Ülehomme algaval festivalil Stencibility on kavas avada kaks näitust, millest üks tuleb Kaarsillale ja koosneb umbes 200 fotost. Neile on jäädvustatud Tartu ja muu maailma tänavakunsti.

Näituse põhiline koostaja on Ruudu Rahumaru nimeline isik, kes oma sõnul ei ole ennast tänavakunstnikuna kunagi otseselt defineerinud, talle lihtsalt meeldib oma kunsti tänaval eksponeerida.

«Teen fotodest kleepse ja kleebin neid mööda maailma igale poole,» selgitas ta. «Ühest küljest on see märk, et mina olin siin, teisalt aga on iga foto sees täiesti omaette maailm, mis lähemal uurimisel on seina peal justkui portaal hoopis uude maailma.»

Ta tunnistab, et talle meeldib suhestuda aktiivselt teda ümbritseva maailmaga ja et ta pooldab vabalt kunsti kasutamise-jagamise ideed. «Miks peaks kunst olema kuskil ruumis peidetud ja kaitstud, kui elu käib tegelikult tänavatel?!» lisas ta.

Mida aga arvab Ruudu Rahumaru kritseldustest ja sodist seintel?

«Ühest küljest on palju siiraid ja süüdimatuid kritseldusi, mis on paratamatud, sest emotsioon on alati enne vormistust, teisalt on Tartu tänavakunstis esindatud väga suurte kunstiliste ja ideeliste ambitsioonidega teosed ja kunstnikud, kelle tegutsemine on leidnud üleüldist heakskiitu,» arvas ta.

Selle ja varasema kolme Stencibility üks korraldajatest on Sirla. Tänavu kureerib ta ka tänava- ja postikunstinäitust «Papergirl», mis esindab siin kandis uudset tänavakunstivormi: näitus lõpeb teoste laialijagamisega linnas.

Kindlasti tekib eeloleva festivali ajal mõnigi uus pilt mõnele seinale. Sirla teatel jätab külaliskunstnikuna oma jälje Emajõelinna poolakas Kashink. Üks suur maaling tehakse vana onkoloogiahaigla juurde soditud seinale treppide kõrval, autoriteks on Tallinnas elavad kunstnikud Okeiko ja Hyp­no­boos­ter.

Linnaarhitekti arvamus

Mida arvab kogu selle teema kohta Tartu linnaarhitekt, linnavalitsuse arhitektuuri- ja linnakujundusteenistuse juhataja Tõnis Arjus (pildil)? Mis talle meeldib meie linna tänavakunstis ja mis häirib?

«Hea tänavakunst haagib end nüüdisaegsete ühiskonnaprobleemidega ja kohapõhiste teemadega. Mulle linnaarhitektina meeldibki selline tänavakunst, mis tajub erinevate kohtade vajakajäämisi ja toob neid esile või lahendab,» vastas ta. «Häirib aga see, mis esindab pigem ühe tegija maitsemeelt ja on lajatanud selle suvalisele vabale pinnale.»

Mil moel on linnavalitsus viimasel ajal ohjeldanud sodijaid ja edendanud tänavakunsti? «Ohjeldamine ei ole linnavalitsuse roll. Edendamise käesolevaks näiteks on festivali Stencibility näituse lubamine linna enim käidava silla peale,» märkis ta.

Linn on Tõnis Arjuse sõnul seotud pigem suurte seinamaalingutega, ent seda ei seosta ta tänavakunsti kui sellisega. Linnaarhitekti mõttes on edendada korruselamute otsaseinte kujundamist, luues kohalike tänavakunstnike portfoolio, kust ühistutel on võimalik sobivat käekirja valida.

Festival toob Emajõelinna kaks näitust

• Eesti neljas stencil- ehk šabloonikunstifestival Stencibility on 25. aprillist 12. maini Tartus.

• 25. aprillil kell 18 avatakse linnaraamatukogu keskkogu keldris tänava- ja postikunstinäitus «Papergirl», kuhu on oma teoseid saatnud 82 kunstnikku 17 riigist.

• 26. aprillil kell 18 avatakse Kaarsillal umbes 200 pildist koosnev fotonäitus tänavakunstist.

• 27. ja 28. aprillil ning 1. mail kell 19 on kavas rattasõit mööda Tartu tänavakunsti vaatamisväärsusi.

• 5. mail jagatakse linnas jalgratastel laiali näituse «Papergirl» tööd.

Allikas: stencibility.eu