Karin Bachmann: kasukat klopi kevadel

Karin Bachmann.

FOTO: Erakogu

Lapsena meeldis mulle ema sõbrannadest kõige rohkem see tädi, kellel oli ilus punane rebaseboa. Läksin alati heal meelel talle külla, sest tagatoas sai käia salaja rebast silitamas. Olin veendunud, et boa on tegelikult elus ning kui ma piisavalt kannatlik olen ja salaja temaga räägin, pilgutab ta mulle kasvõi korraks silma või liigutab käppasid.

Seda muidugi ei juhtunud, kuid mitte seetõttu, et rebane oleks olnud surnud (selliseid asju inimesed ju ei teeks ega kannaks), vaid et ma polnud liiga harva silitajana rebase usaldust välja teeninud.

See asjasse pühendatu tunne ja (tookord veel) kõigutamatu usk maailma tasakaalu meenus mulle, kui lugesin Hasso Krulli mälestust juhuslikust sattumisest rebasefarmi Hiiumaal (Sirp, 2.2.2007): «Olin alles laps ja arvasin, et tegu on mingi ootamatu häirega: ehk oskavad ema ja isa midagi ette võtta. See pidi olema ajutine, sest nii õudset häält võisid loomad teha ainult erakorralises olukorras. Aga miks polnud farmis liikumas ühtegi inimest peale meie? Uitasime mõnda aega puuride vahel. Kole kisa ei lakanud hetkekski, ja see kajas ikka veel kõrvus, kui olime jõudnud farmist päris kaugele. Kogu see kogemus oli kuidagi ebareaalne ja ma kahtlesin kaua, kas midagi sellist on tõepoolest olnud. Kuid vähehaaval hakkasin aru saama, et selles paigas oligi hädakisa tavaline asi. Rebased olid hädas kogu aeg, sünnist surmani.»

Kolmapäevane «Pealtnägija» andis kõigile võimaluse puuride vahel uidata. Küllap kahetsesid hiljem paljud seda retke, sest nähtu ei pruugi enam meelest minna. Ja see on hea, sest ainult selliselt, avalikuks tegemise ja silm silma vastu seadmisega, on võimalik inimlikku kurjust väärata.

Kõrvaline peateema

Saatest jäi küll kõlama pigem loata tegutsemine, kuid see ei suutnud varjutada tülgastavaid kaadreid mädanevatest silmadest, väärastunud jäsemetest, paluvatest pilkudest, hüsteerilisest rabelemisest.

Rebase ja naaritsa loomuliku, liigiomase käitumise juurde ei kuulu kindlasti traatpuuris visklemine, võrgu peal seismine või kannibalism. Looduses on nende eluviisiks urgude kaevamine, aktiivne liikumine, naaritsal tihe ujumine.

Kasti aheldatuna hakkab hullunud loom tegema kordusliigutusi – edasi-tagasi traavima, pead keerutama, oma jäsemeid järama.

Mille nimel? Lihtsalt öeldes – raha. Sest kõikidele liigutustele, mida farmis (mitte ainult Karjakülas, vaid kõikides üle maakera) tehakse või tegemata jäetakse, eelneb kalkulatsioon. Võimalikult väiksed puurid, võimalikult vähe ruumi, võimalikult palju loomi, võimalikult rohkem kasumit.

Kus asub loom selles jadas? Valu- ja stressitundlik, sotsiaalne – persoon? Temast on saanud toode, mida koheldakse vastavalt. Ei ole tarvis väga palju kujutlusvõimet, et tajuda nende loomade meeleheidet, millele lisanduvad füüsilised kannatused.

Karusloomade probleem kipub tihti natuke kaugeks jääma, sest enamik endale kasukat soetada ei suuda ning kohev roosa tutt odava pastaka otsas ei seostu kuidagi räpase traatkongiga.

Tegelikult on nad igal pool: mütsidel, nööpaukudes, juukseklambritel. Sajas väikeses tarbetus esemes on tükk kunagi põgusat ja kujutletamatult piinarikast elu elanud looma. Kas meie, asjade kasutajad, oleme seda väärt?

Kasukad jõuavad enamasti kaunite naisinimeste selga, kes sellega enda väärtustamist ja kasuka kinkinud mehed oma suurejoonelisust demonstreerivad – mina võin seda endale lubada!

Ehe peaks kaunistama, kuid karuskasukal on hoopis erakordne efekt – see muudab hinge läbipaistvaks ning seal pesitsev kõnts ja räpp on kõigile näha. Kui inimene hoolib nii väga vaid iseendast ja oskab end väärtuslikuna tunda üksnes võõraste sulgedega ehituna, on asjadesse süvenemine, hoolimine ja teadmised tema harvad külalised. Sisemus peegeldub alati välimuses ja vastupidi. Kui neid inimesi ehk nõudlust ei oleks, poleks ka neid farme.

Ahela madalaim lüli

Kasukakandja puhul võiks teatud juhtudel olla leevendavaks asjaoluks naiivsus ja teadmatus asjade tegelikust käigust – elavad ju sellise elatustasemega inimesed tihti elevandiluust tornis –, kuid saates nähtud farmitöötajad on hingetu inimese prototüübid.

Alguses vassitakse, keerutatakse, püütakse teisi süüdistada ebaolulistes asjades, nagu kes filmis või kes aeda tuli. Mis tähtsust sellel on? Eraomandile ümber tõmmatud traataed ei tee maatükist eetikavaba tsooni.

Farmijuhataja ülbitsemine, et riik ei tee talle midagi, sest tema annab nad kohtusse, näitab nii riigi jõuetust kui ka tahtmatust midagi ette võtta. Aastate viisi lauldes trahve maksev ning ametnikele näkku irvitav ja valetav tegelane on igati õige mees.

Ja tal on õigus: Eesti kohtusüsteemi ei ole tal küll tarvis karta, sest eraomandi kaitseks on pühitsetud kõik abinõud. Kas, kes ja kui palju selle palagani pärast tegelikult kannatab, ei huvita kolossaalset ametnike armeed rebasekarva­võrdki. Kaheksast viieni, kõik jutud. Ja aastad muudkui lähevad.

Hoolimata farmijuhataja püüdest asuda salaja filminuid süüdistama ja filmitut võltsinguks kuulutama, näitas farminaise kogemata tõe tunnistamine selgelt, et meid šokeerivad kaadrid on neile tegelikult üsna tavaline asi.

Ei ehmatanudki niivõrd väärastunud ja piinlevate loomade nägemine, kuivõrd nende eest vastutama pidavate inimeste silmakirjalikkus ja ükskõiksus.

Algul suud sättiv omanik kaotas mingil hetkel meelekindluse ja nimetas kaadris olevaid loomi «selliseks pasaks», mida neil küll ei kasvatata.

Pärast sellist repliiki ei ole temal enam mõtet õige või vale teemal sõna võtta, sest mask on langenud. Kas ja kuidas niisugused inimesed iseendaga elavad, on arusaamatu. Küllap paikab raha kõikvõimalikud hingearmid.

Hüplevad silmad

Tahaks uskuda, et pärast kõnealust «Pealtnägijat» ei ole eestimaalase mõtlemine enam sama, sest meie väiksesse kodusesse mulli on uut haisvat õhku juurde imbunud. Tuulutamisest ei piisa, on tarvis põhjalikku remonti.

Kõige õõvastavam ja loodetavasti ka mõtlema panevam kaader saatest oli eemalt filmitud puuririda, kus pimeduses helkivad silmapaarid lakkamatult üles-alla hüplesid. Lootusrikkalt muudkui hüplesid ja hüplesid.

Hüplevad praegugi, kui mina sellest kirjutan ja teie seda loete. Hüplevad seni, kuni puuriuks lahti tehakse ja nad saavad halastava elektrilöögi. Kui veab, tapab see kohe. Kui ei, tuleb taluda elusast peast nülgimist. Aga silmad puurist muidugi ei kao, tulevad jälle uued – sama paluvad, sama hüsteerilised, sama piinatud.

Eks meil kõigil ole oma saatus ja oma asi siin maa peal ajada.

Ei aita rusika raputamisest või teleka ees nutmisest, tuleb tegutseda nendes piirides, mis meil on võimalik.

Hüplevate silmade heaks saab igaüks teha kaks lihtsat asja: jätta ostmata karusnahksed tooted (tutid, kasukad, kraed) ja anda allkiri karusloomafarmide keelustamiseks Eestis veebilehel http://petitsioon.ee/karusloomakasvandused.

Vahel on vaja valida pool, sest teisiti ei saa. Minu meelest on see just üks neid kordi – ma kas olen poolt või vastu. Ahastavalt hüplevad silmad jälgivad seda valikut teraselt.

Tagasi üles