Noored soojendasid aja peale vett

Põlva maleva kodutütardel õnnestus vesi kuumutada 50 kraadini, aga noorkotkastele jäid nad alla – poiste katelokis tõusis veetemperatuur üle 60 kraadi. Vee soojendamine oli vaid üks viieteistkümnest ülesandest. Foto: Kristjan Teedema

Ülesanne: kaheksa minutiga teha lõke ning ajada selle kohal rippuvas katelokis kuumaks umbes klaasitäis vett. Mida kuumemaks läheb vesi, seda rohkem saab punkte.

Vee soojendamine oli ainult üks viieteistkümnest ülesandest, mille Eesti kõige tublimad noorkotkad ja kodutütred pidid lahendama laupäeval Roiul Sillaotsa kooli ümber. Muu hulgas oli vaja veel telk üles panna, tunda ära metsloomajälgi, teada tähtpäevi ja seadusi ning teha palju muudki. Näiteks õmmelda.

Keerukas valmistuda

Väikeste lõkete juures oma korda oodanud Põlva maleva noored rääkisid, et esimesed viis ülesannet läksid üsna hästi. Aga seda, kellel on paremini läinud, kas kodutütardel või noorkotkastel, nad ei teadnud – punktid arvestati kokku hiljem.

Tüdrukute instruktori Aile Valsi sõnul jõudsid Roiule võistlema maakondliku võistluse neli parimat. Kodutütreid on Põlvamaal 298.

Suureks võistluseks valmistumise tegi seekord keeruliseks, et ei teatud päris täpselt, milleks valmistuda. Ette oli vaid öeldud, et ülesanded tulevad järgukatsete põhjal.

Tänavu korraldas võistlust esimest korda Tartu malev ning ühe muudatusena otsustati kodutütred ja noorkotkad esimest korda koos võistlema panna.

Tartu ringkonna vabatahtliku noortejuhi Johanna Annamaa sõnul oli selle üheks põhjuseks teha sama maleva eri soost noored omavahel paremini tuttavaks. «Ei ole ju vaja poisse ja tüdrukuid nii rangelt lahus hoida,» lausus Annamaa.

Võistlusrajal liikusidki poisid-tüdrukud koos, kuid ülesandeid sooritati eraldi ja ka punktiarvestus käis eraldi. Noori oli 120, poisse-tüdrukuid pooleks.

Koostöö õppimine

Annamaa sõnul on eriti tore seegi, kui ühes võistkonnas on eri vanuses noored, sest nii õpitakse koostööd tegema ja üksteisega arvestama. See raskendab küll ülesannete koostamist – kõigil peab igas punktis midagi teha olema –, kuid kui noored sellest midagi õpivad, on see lisatööd väärt.

Vabatahtlik ja ühtlasi Sillaotsa kooli õpetaja Annika Tõnurist, kes oli üks kohtunik särgile õigete embleemide ja tähiste õmblemisel, tõdes, et koos­­tööd oskavad noored teha küll. «Aga vahel on lausa kurb vaadata, kuidas peale jääb selle arvamus, kellel on kõige valjem hääl ja kes on kõige enesekindlam,» rääkis Tõnurist, «kuigi teine, kes on vaiksem, võibolla teab õiget vastust.»

Pühapäeval läks kõik see mees Vooremaale, kus võistluse teise osana korraldati maastikumäng.

Nii nagu esimesel päeval, tuli liikuda punktide vahet ja ülesandeid lahendada, kuid seal oli see tunduvalt mängulisem ning igas punktis ei olnud juhendajat, kes ülesannet seletaks.