/nginx/o/2013/04/18/1698480t1hc786.jpg)
«Kas ma näen und?» Nii küsib Papa Karla talle end ilmutanud naisolevuselt ühe maailma lõpus ja teise lubatud alguses. Seesama küsimus jäi kõige elavamalt meelde pärast esietendust kirjandusmajas.
Kui lõpeb tsivilisatsioon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist oli Jaan Toominga lühinäidendite «Penskarid» ja «Papa Karla» lavastusega, ja nii väga kui ka oleks tahtnud mitme koha peal end üles raputada, ei olnud see uni.
Mõlemat lugu mängisid kaks näitlejat küllaltki intiimses saalis, et iga lavalt antud emotsioon saaks vaataja otse läbi lõigata. Lahkusin etenduselt häiritult, mõeldes pikalt, mis oli selle põhjus.
Lood nihkes elust
Kumbki näidend on inimeste nihkes elust. Üks hirmutavate pensionäride grotesksest igapäevast ja teine elu hammasrataste vahele jäänud tuleviku, oleviku ja minevikuta mehe fantaasiatest.
«Penskarite» tegelased on 65-aastane Jüri ja 63-aastane Juula. Ursula Noore ja Peeter Piiri esituses on nad lihtsalt vanad ja sellega rahulolematud. Kõik, mida vanaduse puhul on võimalik koledana näidata, ka näidatud sai.
Ursula Noor, kelle vanus tema tegelaskuju omani kaugeltki ei küündi, tabab kuidagi ehmatavalt vana naise olemust.
«Papa Karla» keskmes on mees, kes elab kesk sotsiaal-utopistlikku ummikseisu. Inimesi pole näinud, elektrit ei ole, raadio ei tööta ja aeg ei ole juba ammu enam tähtis.
Mehel on vaid tema nukud ja ainus kommunikatsioon on fantastilised aktid nendega. Ent needki lõpevad ummikus, sest ainus, kust infot saada, on vaid enese aju. Mõistus läheb aga kiiresti tasakaalust välja, kui ei ole sotsiaalset keskkonda ning elada tuleb nn tsivilisatsiooni lõpus.
Peeter Piiri kehastuses on Papa Karla distantseerunud igasugusest inimlikkusest, tema teod on fragmentaarsed ja ratsionaalselt põhjendamatud, tema kõne on mõtteliselt katkestatud ja häiritud.
Viimaks saabub taevast laulev Katsina. Mütoloogiline naisekuju, kes lubab sünnitada uue maailma ja muuta Papa Karla surematuks. On see mehe üksindushulluse viimane faas, ilmutus või tõesti lubatakse meile viimases hädas taevast abi, jäi selgusetuks.
Minul vaatajana sellest aga kergendustunnet ei tekkinud. Laval karjumist, röökimist ja groteskselt žestikuleerimist oli niivõrd palju, et raske oli leida taas hingelist tasakaalu, kuigi helged lõpukaadrid seinal tuules õõtsuvast lillest seda lubasid.
Äärmuslikud kontrastid
Lavastuse mõlemas loos kasutatakse palju muusikalist ja tehnoloogilist tuge.
Lavastaja Jüri Kaldmaa on ilmselgelt mänginud äärmuslikele kontrastidele. Tajuskaala ühes otsas on harmooniline valgustatus, absoluutsed ja kõrged väärtused, teises aga madaluseni viidud moonutatus, vastumeelsuse ja koleduse esteetika.
Kirjandusmajas
• Jaan Toominga lühinäidendid «Penskarid» ja «Papa Karla» esietendusid Tartu kirjandusmajas (Vanemuise 19) 15. aprillil.
• Lavastaja Jüri Kaldmaa.
• Kunstnik Ursula Noor, valgus- ja helikujundaja Indrek Tobre.
• Mängivad Ursula Noor ja Peeter Piiri.
• Järgmine etendus on täna kell 19.