Vambola Paavo: lagunevad tänavad ei ole paratamatus

Foto: TPM

Lõppenud talv tõi armutult välja teede-tänavate olukorra. Poleks uskunud, et seis on nii hull, aga tõetruu pilt kõneleb enda eest. Tallinna tänavaid oleme juba pikka aega kirunud, kuid olukord on hull kõikjal. Alarahastamine ja aastaid tegemata töö on viinud selleni, et tänavakatte üldnimetaja ongi auk.

Võiks hüüatada juhanpartsi­likult: pagana kevad, jälle auk, Savisaar ei paranda teid! Sellise ütlemisega kedagi ei üllata, ent pole see Tallinna olukord sugugi nii hull, lihtsalt rääkimine ja Savisaare materdamine on moodne.

Minu meelest on Tartus olukord hullem, aga sellest ei räägita nii palju. Ja muidugi on õige seegi, et siin vurab märksa vähem autosid kui pealinnas.

Häbi võõraste ees

Aastaid on Tartuski vaadatud teede remontimisest mööda või tehtud nägu, et meil on asi korras: mida te, rahulolematud, virisete. Kui linnapea sõidab päevast päeva ainult ühte kindlat teed, ei tea ta loomulikult ümberringi valitsevast olukorrast.

Püüdsin hiljuti meenutada, millal tehti kodulinnas suuremahulisi tänavate remonditöid – kui mälu ei peta, oli see vist 2009. aastal. Liikluse tuiksoont Riia tänavat freesiti ja asfalteeriti viimati 2002. ja 2003. aastal. Kümne aastaga on sinnagi ilmunud praod ja pikirööpad, paigast nihkunud kanalisatsioonikaevude kaaned.

Piinlikkust tekitab linna sissesõit. Ilmatsalu tänav tehti nelja aasta eest enne valimisi osaliselt korda. Raha jagus kuni Ravila ristmikuni. Edasi valitsevad autojuhti igal pool augud ja äravajunud tänavakate pole kõige meeldivam pilt. Muide, sealtkaudu käib suuresti Eesti kahe suurema linna vaheline bussiliiklus.

Parem pole olukord Kreutzwaldi tänaval, kuigi Tartu messikeskus on üks linna visiitkaarte. Ilmselt loodab linn, et eraettevõtja asub tänavat lappima, kui tahab seal üritusi korraldada.

Igal juhul ei tee messikeskuse juures varitsevad augud ja käest lastud teekate «heade mõtete» linnale au. Aga ehk ongi kasulik vastu nina saada, et laskuda pilvedest reaalsusesse, kui meie pahupoolt näevad ka võõrad.

Tänavuse maamessi ajal külastab suurüritust Peterburi asekuberner koos esindusliku äridelegatsiooniga (kahjuks ei kohtu nad linnavalitsusega).

Millise kuvandi me oma linnast külalistele ja ärimeestele loome ja kas nad tahavadki arendada sidemeid linnaga, mille infrastruktuur on nii hullusti käest lastud?

Vist tuleb Tartuski hakata pealinna eeskujul armutult kaamera ette tooma lagunenud tänavaid ja autojuhte varitsevaid aukusid. Soinaste, Aardla ja Sõbra tänav on need, mis kohe meelde tulevad ja piinlikkust tekitavad.

Varasematel aastatel oli lootus, et vähemalt valimiste aastal midagi muutub ja mõni tänavajupp saab värskema katte, ent nüüd ei julge midagi loota.

Pole küll viisakas teiste juttu pealt kuulata, aga siiski jäi kõrva abilinnapea Raimond Tamme Motoexotical poetatud ütlemine, et ühe teise linna tänavate olukord on meie omast hullem. Soovitaksin mehel vaadata oma ukse ette ja alles siis teisi arvustada.

Kehtestame teemaksu

Hiljutine pommuudis oli Sõpruse silla armetu seis – see ähvardab kokku kukkuda! Tegelikult räägiti silla kehvast seisukorrast ammu. Sõpruse sild on üleeuroopalise Riia–Tartu–Peterburi magistraali üks osa ja, oh õnnetust, paraku kulgeb see linna territooriumil.

Riigi käepikenduse ehk maanteeameti kõrvad jäävad remondiraha taotlemisel kahjuks kurdiks. Nii valitsebki olukord, kus teised lasevad meie kukil liugu. Raskeveokid lõhuvad hoogsalt Võru, Turu ja Aardla tänavat ning tekitavad Sõpruse silda uusi pragusid.

Lahendus, kuidas kaasata silla remondiks lisaraha, on olemas ja mõnel pool järelegi proovitud.

Mitme riigi eeskujul võiks sillale suunduva ja läbi Annelinna kulgeva transiidi maksustada.

Küsimus on ainult selles, kuhu teha raha kogumiseks vajalikud kassad ja paigaldada tõkkepuud. Keskaega me vaevalt soovime langeda ja tolli nõudjaid otse sillale ei pane.

Kui riik oma kohustuste täitmisest linna ees kõrvale hiilib, tuleb asuda temaga läbirääkimistesse ja sundida Tartust läbi sõitvaid raskeveokeid tasuma sillamaksu näiteks Valgas Eestisse sisenemisel. Või ehitame sootuks kusagile Elva külje alla maksu kogumiseks «tasku» koos kassaga.

Maksu kõrval on alati ka muu võimalus: kes ei soovi kasutada otseteed läbi Tartu, sõitku Kärevere ja Kärkna kaudu tiirutades Narva maanteele. Ainult et sel juhul lõhuksime lootusetult Lõunakeskuse juures niigi kapitaalremondi järele karjuva läänepoolse ringtee.

Linna ja riigi kemplemine Lääneringtee väljaehitamise pärast ongi jäänud jutuks, aga praegune olukord on seal masendav.

Viga süsteemis

Mõistagi on loogilisem Tartul ja Tallinnal panna seljad kokku ning moodustada ühine löögirusikas ja nõuda riigilt tema kohustuste täitmist omavalitsuste teehoolde tagamisel.

Teeseaduse paragrahvi 16 lõike 2 kohaselt peaks vähemalt 75 protsenti kütuseaktsiisist minema teedesse. Tegelikult läheb alla kümne protsendi. Vahepealsetel kriisiaastatel kärbiti teeraha märgatavalt ning nüüd pole enam kellelgi mõttes taastada masu­eelne olukord.

Üldse on teeraha seis segane. Üldsumma sisse arvestatakse kõikvõimalikud eurotoetused, tegelikult peaksid need olema lisasummad ja asuma eraldi real.

Omaette teema on suuremateks tänavate remonditöödeks mõeldud riigihanked. Siin ei aita Kruuse või Haagi ristilöömine, olukord jääb ikka samaks. Viga on süsteemis. Kuni omavalitsustele sunnitakse seadusega peale, et parim pakkumine on vähempakkumine, lagunevad meie teed aina hoogsamalt.

Remontijatele on antud suur vabadus hiljem vastutusest kõrvale hiilida. Kui raha taskus, kvaliteet neid enam ei huvita. Paari aasta pärast kuulutatakse välja uus hange ja sama firma, kes tegi eelmisel korral praagi, on taas hinnaga bluffides platsis.

Paraku peame selle kevade ja suve üle elama ja ka oma sõidud tegema. Löökaugud ei kao kusagile, need on varasemate aastate hoolimatus ja paratamatus kokku. Tänavad vajavad pidevalt tähelepanu, mitte ainult valimiste lähenedes.