103-aastane naine: kas teen vigurit või?

Salme Toode sai eile 103-aastaseks. Foto: Kristjan Teedema

Eile 103-aastaseks saanud Salme Toode ümber oleks aeg otsekui seisma jäänud.

Potililled õitsevad aknal nagu mullu. Tikitud piltlinik on seinal tuttava koha peal ja heegeldatud pitsidega laudlinagi au sees. Salme ise on ka täpselt niisama terane nagu eelmistel kordadel, kui ta sai 100, 101 ja 102.

Kui fotograaf tähtpäevalisel naeratada palub, küsib Salme vastu: «Et kas teen vigurit või?», võtab siis kõik sel päeval kingitud lõikelilled sülle, ise imestades, et neid jätkub talle kõrvuni, ning naeratabki – suunurkadega.

Salme ei ole oma sünnipäeval üksi: kauge sugulane Helgi Vardja on külas ning mehe vennatütar Ilme Söödi samuti. Tulemas on 70-aastane poeg Mart, siis üks Võru tänava sõbranna ja keegi kindlasti veel. Lapselapsi Salmel ei ole.

Kui tõsisemalt rääkida, siis jah – muudel päevadel kurdab Salme üksiolemise nukrust. «No mis ma teen siin nelja seina vahel?!» lausub ta pisut pahaselt.

Midagi on siiski ka muutunud. Salme tuppa on ilmunud ratastel raam, mida ta ringi toimetades kasutab. See raam teeb astumise kindlamaks ja sellega saab hästi näiteks külmkapist toitu laua peale tuua.

«Mu käed ei pea enam midagi kinni,» ütleb Salme ja räägib seepeale tükk aega sellest, kuidas tal käed ja jalad öösiti valutavad ja kuidas ta neid aeg-ajalt viinaga määrib – mõnel ööl lausa neli või viis korda.

Salme Toode ütleb, et kui ta on voodis pikali, siis tunneb end küll 18-aastase neiuna, kui aga hakkab voodist välja ronima, siis on 103 mis 103.

«Oh, küll mulle meeldiks veel tööd teha, ahju kütta ja köögis toimetada,» ütleb Salme Toode unistades. Oma mõtteis viibib ta Karlova linnaosas Lootuse tänavas, kus ta kaua aega elas. Nüüd on Salme kodu Annelinna üheksakorruselise kortermaja kaheksandal korrusel, kust ta väljas käia enam ei saa.

Süüa teeb ta aga praegugi ise – viimane kord tegi kartuli-tanguputru.