Lavastus tekitab soovi näha maailma värviliselt

Robert Annuse kehastuses on Thomas Magill ettearvamatu ja emotsionaalne. Foto: Kristjan Teedema

Naelutanud oma tähelepanu Sadamateatri lavale, mida täidab Enda Walshi mononäidendi «Härrasmees» peategelaseks Tho­maseks kehastunud Robert Annus, jäi see sinna etenduse lõpuni.

Kõik algab koomiliselt absurdse stseeniga kassettmaki väljalülitamisest, kui pelgalt juhtme seinast tõmbamisest ja patareide eemaldamisest ei piisa. Selleks on tummfilmilikult kiirendatud kaadrites, milles Thomas pidevalt punktist A punkti B sööstab, kõik vahendid lubatud. Ka «South Parki» Kennyks maskeerumine.

Kusjuures kogu selles absurdses koomilisuses ei mõjugi kohe nii kahtlust äratavana Thomase varasem hingeldamine, nagu ta oleks äsja kellegi või millegi eest põgenenud.  

Ei tee seda ka tema meeleheitlikud püüded oma kõrvad välise müra eest kinni katta. Või kinnilöödud akendega garaažilik laoruum raudtünnide, rehvide ja muu kolaga. Ega ka laes rippuv ülikond, plekkpurkidest hauarist või magnetofonid.

Maailmaparandaja päev

Salvestades elu enda ümber ning pugedes ka teiste Inishfree elanike nahka, etendab Thomas nende vahenditega meile ühe päeva oma elust. Eesmärgiks pahelisi inimesi tundma õppida ning nad seejärel jumalale lähemale tuua.  

Kui ümberkehastumised välja arvata, ongi hääled lindilt tema ainukesed vestluskaaslased, keda tundub olevat lihtne nupuvajutustega kontrollida. Usk jumalasse annab elule mingi mõtte. Kindlustunde, et sa ei ole siiski päris üksi.

Võrdlusmoment Loojaga on niisamuti kerge tekkima, kuid samal ajal juhib see suur käsi teda üha rohkem psühholoogilise murdumiseni. Kui ta näeb, et inimesed tema ümber ei muutu. Ja kas peakski?

Teadmine, et vastupidi temale liiguvad teised külaelanikud pahelisusest hoolimata oma eluga edasi, ainult suurendab oma häälte vangi langenud Thomase mässulisust ja eraldatust.

Hullumeelsuseni piinatud maailmaparandajas võimendub üdini läbilõikav kurjus, kalduvus kuulutada tõde märatsemise ja lõhkumise teel. Seda loomastumiseni välja, justkui teisiti ei olekski enam võimalik inimeste tähelepanu köita. Tuleb tuttav ette?

Näitleja ja lavastus

Annuse kehastuses on 33-aastane Thomas Magill ettearvamatu ja emotsionaalne tegelane, kelle mõtted liiguvad mööda labürintlikke keerdkäike jõulise füüsilise väljundini. Ta on eemaletõrjutu, kelle puhul ei tea kunagi, millal ta lööb või millal teeb pai.

Kõike seda mängib Annus huvitavalt ja ennastunustavalt. Kui palju aga jätkub vaatajal veel jõudu võtta vastu tumedaid iiri näidendeid, mis tassivad endaga rusutust ja süngust alati kümne seljakotiga kaasas, ei tea. Võib-olla nii kaua, kuni ei teki soov end mõneks päevaks nelja seina vahele lukustada ning sisemust haaranud must masendus välja magada.

Kuulates Hendrik Kaljujärve põhjalikult läbi töötatud helikujundust, mis toob Thomase redupaika välismaailma reaalsuse, ning jälgides viimase fanaatilisi läbielamisi, ei pea õudustäratavate kujutluspiltide nimel tõepoolest palju pingutama.

Nii kangastub kergesti silme ette koerake, kelle Thomas hullumeelsest raevukusest kaikaga surnuks peksab. Või Edel, mehe silmis taevaingliks muundunud tütarlaps, kellele vaevalt helgem saatus osaks saab.

Kuid huvitaval kombel saavutab Maria Soometsa lavastus lõpuks vastupidise efekti. Halvava letargia küüsi langemise asemel tekib tahtmine osta endale lihtsalt pakk šokolaadikomme ja näha asju palju paremas valguses. Tunduvalt värvilisemalt, kui seda teeb Härrasmees.

Tekib ka soov mõelda, et maailm ei koosne ainult mustvalgetest toonidest, vänge sõnavaraga joodikutest ja vanemaid orjastavatest lastest, ning jõuda taas tõdemusele, et nii ongi. Tore!

Mononäidend

• Vanemuine esietendas 13. ap­rillil Sadamateatris iiri päritolu kirjaniku Enda Walshi mononäidendi «Härrasmees» («Misterman»).

• Näidendi on tõlkinud Robert Annus ja lavastanud Maria Soomets, nende tehtud on ka kunstnikutöö.

• Valguskunstnik on Rene Liivamägi ja helikujundaja Hendrik Kaljujärv.

• Mängib Robert Annus.