Kunstikriitik juhib tähelepanu

Silver Vahtre tööde väljapanekust on osa tänavaäärsel aknal, graafikat on täis klubi põhisaali seinad ja ka tagaruum. Foto: Margus Ansu

Miks peaks ühel kunstikriitikul olema vaja juhtida tähelepanu ühele väikesele kunstinäitusele olematus näituseruumis? Antud juhul on selleks Silver Vahtre «Lahtiveeretamine» Tartu kultuuriklubis Promenaadiviis.

Lihtsalt on niimoodi, et mõnigi kunstitegelane nagu ka Vahtre jääb kohalikul kunstilool kahe silma vahele lihtsalt selle pärast, et ta kogu aeg tegutseb.

Vahtre on graafik, plakatist, linnakujundaja, teatrikunstnik ja muu seesuguse universaal. See pole mingisugune koduperenaiste maalikool, vaid kõrgem pilotaaž, millega harjub ära, ent mille puudumist tunnetatakse valusalt. Kindlasti on eesti kunstiloos neid, kes parema meelega vaataksid temast üle või mööda.

Hariduselt disainer

Ei hakka siin rääkima tema õpinguist ja sealt saadud mõjutusist kontaktide kaudu Leo Lapini või Tõnis Vindiga. Vahtrel on omadus absorbeerida paremik ning seda hiljem rakendada.

Hariduselt on ta disainer. Tänapäeval võivad ju paljudki teha mobla või auto uuskujunduse ning arvata, et hakkavad sellest tegevusest kohe raha välja kaevama, kuni nendele vastavas firmas öeldakse otsustavalt: «Vara veel.»

Vahtre on muidugi erand. Mitte selles suhtes, et auto ja mobla kujundamine oleks tema ala. Tänu isale, Laiuselt pärit ajalooprofessor Sulev Vahtrele tunneb ta lutsulikke lugusid sündimisest saadik. Öelgu siinjuures mõni teda tundev kunstnik või kunstitegelane, et ta ei ole saanud Vahtrelt hingekosutust just nende lugude kohaselt.

Vähe on neid graafikuid, kes oma isikliku kätetööna oleksid üle elanud oma kavandi kandumise plaati lõikamisest valmis tööni. Vahtrel on vaja olnud ka käsitsi koloreerimist guaššidega ja osa sellest kandus siiditrükina hiljem tiražeerimisse.

Hindan seda väga, sest selle oskusega inimestel on omadus suhtuda ka arvutisse kui abivahendisse, mitte kui tööd ära tegevasse orja. Ega mul ole midagi arvutikavandamise vastu, milles ka Vahtre on tugev, kiidan aga tema seda tunnetust, millega kaasneb teema, kujundi ja šrifti läbimõeldus.

Paljud ju möönavad, et kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudnud kunstniku asi oleks ise teadlikult tagasi tõmbuda ning tegeleda «oma asjadega», aga see ei ole vähemalt Vahtre puhul kohane.

Moodsatesse ruumidesse, «kodudesse» tellitakse tihti sisekujundaja nõudel mõni seda või teist tooni töö, et sobituda tellija maitsega või kujundaja poolt ette nähtud siseelemendiga ja seina tooniga.

Vahtre tööd on pigem need, mille puhul tuleb valida ruumi toone ja elemente, et omanik suudaks oma kunstimaitset nende taustal näidata.

Tema teoste universaalset sobivust moodsasse ruumi näitavad ka kera, kuubi, koonuse ja silindri kujutamine. Need nimetatud elemendid on läbi 20. sajandi alates kubismist pidevalt päevakorda tõusnud ning kerkivad edaspidigi käesoleval sajandil esile.

Vahtre pole maaliline, nagu seda ollakse Tartus lähtuvalt Pallase kooli traditsioonist harjutud hindama. Siin toetab teda Endel Kõksi hiljutine näitus, kus üsna monokroomsed suured pinnad olid just need, mis kuulutasid ette ka sellist suurtes mõõtmetes värvikultuuri Pallase traditsioonis.

Jäädes Silver Vahtre kujundite ja värvivarjundite juurde: ta liidab neid uutele prinditud lehtedele või kasutab ära oma 30 aastat tagasi tehtud fotosid Tallinna mägedest, mis jõudsid toonasele ja praegusele näitusele ning mida juba tellitakse kodudessse kui teatud retrotunnetust. Kuid Vahtre pole retro. Ta on väga nüüdisaegne.

Väärtuste toetamine

Põhiline on aga see, kuidas me tartlastena vääristame oma kultuuriinimesi. Me peame kolkapatriotismist toetama neid väärtusi, mis meil on.

Seega vääriks Silver Vahtre, aga ka paljude teiste looming jäädvustamist, tutvustamist ja näitamist suuremas ulatuses, kui seda on pisinäitus seltskondlikus klubis.

Graafikanäitus

• Kultuuriklubis Promenaadiviis (Ülikooli 1) saab vaadata Silver Vahtre (60) näitust «Lahtiveeretamine».

• Väljapanek koosneb graafikast, mis on valminud aastatel 1977–2013.

• Näitust pääsevad 17. aprillini vaatama ka need, kes klubisse ei kuulu, selleks tuleb ukse kõrval vajutada kellanuppu.