Sihikindlus päästis Eraania ja tõi võidu

Õpetaja Aili Jaaniso ütleb, et tema õpilane Elo Altnurme ei ole ainult hea fantaasia ja oma arvamusega tüdruk, vaid ka tüdruk, kes on paaril viimasel aastal silma paistnud õigekirjaolümpiaadidel. Foto: Margus Ansu

Heal jutukirjutajal tuleb alati valvel olla. Hetk, mis ta loomingus marjaks ära kulub, võib saabuda millal tahes. Seda kinnitas ka 15-aastane Elo Altnurme, tänavune Steni muinasjutuvõistluse võitja.

«Kõik sai alguse ühest kunstikooli naljast,» meenutas Elo Altnurme, Tartu katoliku kooli 8. klassi tüdruk. «Ma tahtsin nimetada ühte maad – Iraani. Aga ütlesin kogemata Iraania. Ja selle üle hakkasid mu kunstikoolikaaslased nalja heitma.»

Sõnavääratus tuli Elole meelde siis, kui ta otsis oma muinasjutu tegevuspaigale nime. Paik ise asus keset jääd ja lund, kaugel põhjapoolusel, ning elu sai seal eksisteerida vaid tänu ühele vägevale vulkaanile ja kuumaveeallikale, mis nägi välja nagu purskkaev.

«Kuidas võiks seda muinasjutumaad küll nimetada,» mõtiskles Elo, ja siis meenus talle sõnavääratus Iraaniga. Elo muutis ära esitähe ja hääldas: «Eraa­nia!»

Eraania kõlas väga hästi!

«Seitsme maa ja mere taga, kuhu päike ei ulatu, asub üks maa nimega Eraania,» kirjutas ta paberile.

See oli päris esimene lause loos «Veetüdruk ja Tulepoiss. Maagia tempel», ja just see lugu jättis tänavusel muinasjutuvõistlusel kõik teised 245 lugu paremuselt seljataha.

Et Sten Roosi muinasjutuvõistlus üldse olemas on, sellestki kuulis Elo oma emakeele ja kirjanduse õpetajalt Aili Jaanisolt. Ja kui Elo läinud aastal enda arvates hea idee leidis, otsustas ta usinasti tööle hakata, sihiks seesama võistlus.

Kaks suvekuud

«Suvel kirjutasin loo valmis, see võttis aega kaks kuud,» rääkis Elo.

See muidugi ei tähendanud, nagu oleks tüdruk kaks pikka suvekuud vaid toas istunud ja kirjutanud. See kirjutamine käis pigem nii, et ta mõtles iga päev oma tegelaste peale ning paaril päeval nädalas tõesti ka kirjutas. Ning kui mõnel päeval mõtteid ei tulnud, lasi peal puhata.

Selle tööga õppiski Elo seda, et ükski asi ei pea kohe ühe päevaga valmis saama ning et aega on vaja.

Ka ei tohi endale seatud ülesannet liiga raskelt võtta, ikka kergelt ja mänguliselt.

Sügisel palus Elo õpetajal oma lugu üle lugeda. Õpetaja tegi mõne ettepaneku, parandas ja jagas selgitusi nii kirjutamise stiili kui loo struktuuri kohta. Elo tunnistas, et abi oli tal ka emast, usuteaduskonna õppejõust Lea Altnurmest. Samuti sellest, et kodusest raamaturiiulist oli võtta algajale romaanikirjutajale mõeldud käsiraamat.

Elo muinasjutt räägib Veetüdruku ja Tulepoisi pingutustest oma maa – Eraania – päästmisel.

Seda maad ohustab kuri nõid, kes on otsustanud varastada kaks kalliskivi, mis hoiavad vulkaani ja purskkaevu töös. Vulkaan ja purskkaev on Tulepoisi ja Veetüdruku mängukohad. Kui need peaksid aga kustuma, hävineks mitte ainult mängumaa, vaid kogu Eraania. Ning Veetüdruk ja Tulepoiss leiavad endas julguse kurjale nõiale vastu hakata.

Elo ütleb, et tema loo mõte on, et kui keegi väga visalt midagi püüab, siis hoolimata sellest, et ta on väike, saavutab ta ikkagi eesmärgi.

Lugu Elost endast

Kui nüüd natuke laiemalt mõelda, siis on ilmne, et Elo Altnurme kirjutatud lugu räägibki kõige rohkem ei kellestki teisest kui temast endast. Elogi on hästi väikest kasvu tüdruk, aga väga sihikindel ja tark tüdruk.

Õpetaja Aili Jaaniso lisas, et Elo suhtus algusest peale oma ülesandesse väga tõsiselt. «Ta töötas visalt ning loomulikult tuli kasuks tema andekus,» rääkis Jaaniso.

Õpetaja kõneles ka sellest, et Elogi püüab omal viisil maailma päästa ning teeb seda inimestes headuse ja kaastunde äratamisega. Elo hoolib väga kaitsetutest ja kodututest lemmikloomadest ning kogub raha, et neid aidata.

Elo kirjutas oma jutu paberile ja illustreeris selle. Originaali saatiski ära. Mustand jäi vihikusse, aga vihik on kadunud.

Sten Roosi muinasjutuvõistlusel tähelepanu pälvinud tööd trükitakse aga järjepanu ära ajakirja Hea Laps järgmistes numbrites.