Suvine lilleilu vajab plaani

OÜ Siivi Lilleaed aednikul-floristil Siivi Rajul on kollektsioonaed Tartus Hiie tänavas, kust võib muu hulgas leida hulgaliselt erinevaid hostasid. Neid võib ühe võimalusena kasutada ka majaesistes peenardes. Foto: Erakogu

Et lumevabal ajal kaunistaks majaesist kena lillelapp, tuleks juba praegu mõtlema hakata, milliseid lilli võiks peenrasse istutada.

OÜ Siivi Lilleaed aednik-florist Siivi Raju tõdeb, et suured majad on peenarde rajamisel pisut kehvemas olukorras kui eramajad. Kui kortermajas leidub ka rohenäpp, sõltub peenra saatus peale tema huvi ikkagi sellest, kuidas teised elanikud sellesse suhtuvad.

Majaesisesse peenrasse soovitab Raju panna taimi, mis tekitaksid võimalikult vähe kiusatust neid ära varastada, seega mitte näiteks lõikelilli. Ka Tartu linnavalitsuse haljastuse peaspetsialist Inga Kiudorf tõdeb, et linn arvestab juba lilli soetades, et osa neist võib kaduma minna.

Tänavu saab Tartu linn umbes 700 ruutmeetrit hooldatavaid lillepeenraid (sh umbes 280 ruutmeetrit püsikutega lillepeenraid), lisaks üle paarisaja lilleampli ja -konteineri. Peale tavapärase loovad sel aastal Eesti Maaülikooli tudengid lilleilu ka turuhoone ja jõe vahelisele alale.

Et kõik õnnestuks, on esmatähtis saada peenraks mõeldud ala umbrohuvabaks. Muld on soovitatav kaks korda, näiteks nädalase vahega läbi kaevata.

Kui peenras juba midagi kasvab, tuleks seegi välja kaevata, umbrohujuurtest puhastada ja hoida niiskes, kuni taimele on kasvukoht välja mõeldud. «Kui taim on pandud niimoodi, et ta on varjus, kastetud ja tal on natuke turvast peal, võib ta seal kuu aega või kauemgi olla,» kinnitab Raju.

Amplililled peenrasse

Peenras peaks olema hea aiamuld, turvas kuivab liiga ruttu. Kui võimalik, soovitab Raju kasutada kookosmulda, milles kasvavad lilled vajavad vähem kastmist. Samuti aitab amplites niiskust säilitada mulla hulka niiskust hoidvate terakeste panemine. Et taimedel oleks piisavalt toitu, võiks mulda segada ka väetist, näiteks Osmocote’i graanuleid.

Aednik viitab esmalt, et lilled, mida oleme harjunud amplites nägema, ei pea tegelikult sugugi seal olema – peenras moodustavad need samuti mõnusa vaiba.

Lisaks tagab paljude lillesortide (nt saialill, kannike, võõrasema) puhul lilleilu, kui esimesed õied ja hiljem ka närbuvad õied ära noppida. Nii ei hakka Raju selgitusel taim seemet kasvatama, vaid keskendub uute õite loomisele.

Peenra kujundamise üldpõhimõte on lihtne – kõrgemad taimed peaksid olema peenra keskel, madalamad servades, seinaäärsel lillelapil aga kõrgemad taga- ja madalamad eespool. Nii võiks Raju sõnul teha väga huvitava peenra vaid eri kõrgusega päevalilledest.

Samuti on pilkupüüdev ja samal ajal lihtsasti teostatav, kui istutada mehhiko sigaretilill ehk kufee muru sisse kasvama või väikesele alale suuremat sorti hosta koos okaspuu ja kevadiste sibullilledega. Või panna paari kortsleht ja brunnera.

Raju sõnul võivad dekoratiivsed olla ka toiduks mõeldud taimed.

Huvitava koosluse saab kujundada, kui äärtesse panna sametrohelist käharpeterselli ja keskele lillakat lehtsalatit, mis hiljem õisi annab. Ise on ta kasutanud peenardes ka dekoratiivsete lehtedega peete, roosakate õitega tatart, mille terad on soetatud turult, ning kaera. Sel aastal on tal plaanis katsetada linaga.

Akende ja sissepääsude juures soovitab aednik kasutada lõhnavate õitega taimi, näiteks reseedat, kivikilbikut ja lillhernest. Viimasega saab katta ka treppe ja seinu.

Sealjuures rõhutab Raju, et igat lille võiks peenrasse paigutada mitu. «Rahakott seab küll piirid, aga siis ei tasu osta kolme erisugust taime, vaid kolm ühesugust – muidu ei pääse taim mõjule,» soovitab ta.

Lilledest ei soovita Raju moone, nende kasvatamisel võib tulla probleeme nii politsei kui ka narkomaanidega. Samuti on keeruline aedastritega – paari aasta tagant tuleks vahetada taimede asukohta või mulda, muidu ei pruugi taim haigustekitajate tõttu õide puhkeda. Samuti tasuks tigudega kimpus aednikel vältida lupiine.

Eeltööd teevad elu kergeks

Peenra ääristamiseks võiks kaevata selle ja muru vahele V-kujulised kümne sentimeetri sügavused väikesed kraavid, mida võiks aeg-ajalt uuendada. Nii ei pääse rohujuured peenrasse ega taimed peenrast putku. Samuti võib kasutada ääristamiseks vundamendi kaitset ja kõnniteeplaate.

Müügil olevaid lainelisi rohelisi ääriseid ja puust palissaade Raju ei soovita, sest need ei täida eesmärki. Kui peenra ääristamisel on soov kasutada kive, tuleks nende alla panna peenravaip, siis ei tule kivide vahele juured. «Eeltöödega teeme aiatöö kergeks, siis toimib asi paremini,» märgib Raju.


Tänuväärsed peenrataimed

• Siivi Raju soovitab kasvatada peenras tavapäraseid amplililli ja -taimi, mis katavad kenasti pinna ja on ilusad kuni külmadeni: ripplobeelia (eelistab poolvarju), bacopa ehk vesikaak (helesiniste ja valgete eri suuruses õitega), kivikilbik (meelõhnaline taim külvab end ka ise), lõvilõug (palju sorte, võib isegi talvituma jääda), madalad väikeseõielised sarvkannikese hübriidid, padipõõsas (näeb välja nagu hõbetraat), viltleht (jääb ka talvituma: kaheaastase taime võib viia talveks keldrisse ja siis tulevad teisel aastal kollased õied), lamav käokuld (seda on linnahaljastuses palju kasutatud), ilunõgesed (tuleks latvu ära näpistada, et ei läheks kohe õitsema ja hargneks ilusaks puhmaks; talveks võib tuppa tuua ja kevadel sealt pistikud teha), kress (võib lasta ka üles ronima või kasutada pinnakattena).

• Teisi vähepirtsakaid suvelilli: ilukõrrelised (tuleks külvata mais kasvukohale, tekivad ilusad puhmad), saialill (mida rohkem närbunud õisi ära võtta, seda kauem õitseb), kosmos (värviliste õitega vana taluaia lill), lillhernes (lõhnab hästi), neiusilm (võivad ka püsikuks jääda), päevakübarad (ka lõikelillena arvestatavad, õitsevad kaua ja võivad jääda kuni kolmeks aastaks), suvedaalia (annab ilusa efekti ka sel ajal, kui ei õitse, kuna on ilusate lehtedega), salati eri värvi sordid (ilusad lehed, lähevad ka õitsema), lina (imeilusa põllu saab, on eri värvi õitega), käharpetersell (ilus, sametroheline), nemeesia ehk sitsilill (väikesed õied, palju värve).

• Lisaks võib majaesises peenras kasvatada püsikuid: raudrohud, päevaliiliad (osa sorte õitseb maikuust augustini), hostad (sinaka varjundiga lehtedega taimed sobivad varju), siilikkübarad, madalad ja kõrged sügisastrid, lumeroos, kauni ja vereva kukeharja sordid, astilbed (sobivad varju), helmikpöörised, tiarellid, pisipöörised, pehme kortsleht, kurerehad (õitsemisaeg maist oktoobrini), bergeeniad.

• Kevadiseks lilleiluks tuleks mulda panna sibulakorvi või plastkastiga lillesibulaid, sibula sügavuseks kolme sibula suurus. Õitsemise ajal peab neidki väetama. Sügiseks pakuvad ilu eerika, kanarbik ja krüsanteemid. Lisaks võib kasutada okaspuude erisuguseid vorme.