Ivi Drikkit: elavad ja surnud

Tartu Postimehe arvamustoimetaja Ivi Drikkit.

FOTO: Sille Annuk

Eelmise neljapäeva Postimehes kirjutas Tuuli Koch loo 78-aastasest mehest, keda tabas autoga koju sõites Tallinnas saatuslik terviserike – avariipaika kutsutud kiirabi tuvastas inimese surma. Kordamata siin kõike pärast seda juhtunut, võib kokkuvõtvalt märkida, et inimene, õigemini küll surnukeha, kellel oli ühes mobiiltelefon ja ID-kaart, kadus kaheks päevaks «ametkondlikku arusaamatusse», nagu kirjutab ajakirjanik.

Mida see tähendab? Aga seda, et vanahärra tütreid keegi juhtunust ei teavitanud – ei avariikohale kutsutud politsei, kiirabi ega ka haigla, kuhu lahkunu viidi. Erakorralise meditsiini osakonnast saidki tütred teada, et nende isa on surnud. Seda pärast paljusid telefonikõnesid ja otsinguid Tallinna haiglates, kiirabis, politseis.

Ränk on kujutleda omaste tundeid, kui nad said teada, et isa pole koju jõudnud ja tema auto on teinud avarii, ent mitte selgust, mis tegelikult juhtus ja kus ta on. Kes ikka peab teatama omastele surmast, mis saabub väljaspool kodu, haiglat või muid turvalisi seinu?

Tundmatuna hauas

Elus juhtub kõike. Vigu, inimlikke eksimusi, unustamist, lohakust, hooletust. Igal lool on oma nüansid, raskusastmed, mis teinekord sõlmudes loovad tervele mõistusele vastuvõtmatuid olukordi. Aga olles esialgsed emotsioonid ületanud, ütlemegi sageli leppinult, et mis parata, ikka juhtub. Lõpuks saavad kõik lahkunud rahupaika ja elavad seal oma elu edasi.

Hoolimata sellest, kas omaste teavitamise reeglid on kirja pandud või talitatakse kokkulepete, aga ka lihtsalt terve mõistuse alusel – haiglas surnust saabki ju teatada vaid haigla, politsei tegutsemisala on mõistagi laiem –, jääb ikkagi kriipima tunne, et hoolimine, omastele mõtlemine ei ole nende toimingute puhul sugugi esikohal. Või kui see ehk ei peagi olema esikohal, siis kindlasti mitte viimasel.

Kõigil ootamatult ja «vales» kohas lahkunutel ei ole omakseid, kes nende elust pidevalt huvituvad, iga päev või iga nädal helistavad. Aga enamasti on nad olemas ning neil pole ükskõik, mis sugulase või sõbraga sünnib.

Aastaid tagasi oli ka minu lähikonnas juhtum, mis nüüd taas end valusalt meelde tuletas.

Üle kuuekümne aasta vanune mees, hinnatud džässipianist ja nii mõnegi tuntud laulu autor, elas enamasti üksinda oma korteris Tallinnas.

Muidugi ta suhtles samuti Tallinnas elava vennaga, kuid sellesse sugenes pikemaid pause, kuna muusikut kutsuti mujalegi mängima ning seega polnud tema kauemas äraolekus midagi kummalist. Kui üks äraolek aga juba liiga pikana tundus, hakati muretsema. Tema kodus ei viidanud miski pikemale äraminekule ja nii asuti uurima, kuhu vend võis jääda.

Pikkade ja keeruliste otsingute tulemusel juhatati omaksed Liiva kalmistule, kuhu nende lähedane oli tundmatuna maetud.

Oli siis nii ilmvõimatu oma kodumaja lähedal kokku kukkunud ja surnud inimese omaste olemasolu kindlaks teha? Tõsi, dokumente tal kaasas ei olnud, samuti polnud mobiiltelefon tollal igamehe põues kohustuslik atribuut. Küll aga olevat tal taskus olnud mõningaid pabereid, sealhulgas kutse tulla Soome mängima ja telefoninumber.

Edukaks uurimistööks vähevõitu, aga siiski mingi niidiots. Paraku ei võtnud sellest keegi kinni ega ilmselt kasutatud ka muid võimalusi lahkunu isik tuvastada. Lihtsam oli matta – tundmatu inimene, eikeegi. Et ta siis viimaks välja kaevata ning temaga, oma nime ja eluloo tagasi saanuga, väärilisel kombel hüvasti jätta.

Kuskil on keegi

Seda kummastavam on nüüdne juhtum, kui inimene läks «kaduma» hoolimata isikut tõendavast dokumendist, isikukoodist, mobiiltelefonist ja autost, mis samuti on kusagil registris kirjas.

Paratamatult tekib küsimus, kas oleme kümne aastaga veel hoolimatumaks, ükskõiksemaks ja pealiskaudsemaks muutunud. Üks inimene ees või taga. Või kui teavitamise kord pole kirjas, veel parem kui seadusegagi kinnitatud, siis ei ole justkui kellelegi midagi ette heita.

Muide, ka oma hiljuti lahkunud tädi surmast sain teada alles järgmisel päeval, kui läksime talle soovitud kosti viima (see ei juhtunud Tartu haiglas). Ometi olid seal kõik nii kenad inimesed, arstid ja õed, ainult et üks telefonikõne jäi seekord tegemata.

Ameerika haiglaseriaalide vaatajad on aasimisi imeks pannud, et vaat kus kõva kord, omaksed jõuavad kohale enne, kui haige haiglauksest sisse kärutatakse, ning neil lastakse protseduure pealt vaadata ja oma tundepursetega arstide tööd segada. Meie tervishoiusüsteem on muidugi hoopis teistsugune, aga kui sellest filmielust midagi positiivset õngitseda, siis arusaamist, et inimesed ei ole üksi, igaühel on keegi, kes talle või kellele tema korda läheb. Ja et seda aktsepteeritakse isegi haiglakonveieril. Miks siis mitte siin Eestis, suhtlusvahenditest ja võimalusest tulvil elektroonikaajastul?

Kas oskaksime kujutleda, mida tunneb lahkunu, kes nimetuna hauda pannakse või kusagile morgi paigutatuna ei suuda ärevil lastele endast teada anda? Muidugi me teame, et surnud ei tunne enam midagi, sellegipoolest tahame, et neid koheldaks väärikalt ja püüame täita nende eluajal öeldud soove.

Ühed on öelnud, mida nende surnukehaga teha, teised mitte. Kas matta või tuhastada. Kuidas tuhaga talitada. Kui mingeid juhtnööre ei ole, tuleb omastel talitada oma parema äratundmise järgi.

Kolm peotäit

Ajaga arenevad kõik eluvaldkonnad ning ka matuste korraldamine on läinud märksa lihtsamaks kui aastakümnete eest, kus iga vajalikku teenust tuli otsida eri kohast ning isegi kirstu ei pruukinud kodulinnast saada. Kõige olulisem muudatus on aga seni tavapärase matmise kõrvale asunud mugavam ja praktilisem võimalus surnukeha tuhastada.

Mugavam seepärast, et hüvastijätutseremooniaga ei pea kiirustama, sest lahkunu saab tuhastada ka enne seda ning tuhaurni võib matta/paigutada/puistata kõigile sobivaimal ajal. Pole tarvis sekeldada pärgade, puntide ja lintidega, kaevata haudu talvepakases, matuselised ei pea lõdisema külmas kabelis või seisma vihma käes haua veeres.

Hoitakse kokku aega ja laiemas plaanis maad, mida surnuaedade tarvis linnades ja linnade lähedal üha vähemaks jääb. Sageli pole siis enam tarvis kulutada aega ja vaeva kääbaste hooldamisele. Igati praktiline, kusjuures ka emotsionaalsus pole välistatud.

Kuidas ja mida teha, selle üle ei otsusta kõrvalseisjad, see on teema, kuhu ei kuulu kriitika ega valitud mooduse kahtluse alla seadmine, aga mõtiskleda võib ikka – jäädava lahkumise viimaste hetkede üle.

Sellegi üle, kuivõrd mõjutavad mood, tehnoloogia ja alati kiirustav tänapäev inimeste otsuseid ajal, kui enamikule on postiaadressi asemel omasem meiliaadress ja ümbrik läkitatakse teele vaid väga erilistel juhtudel. Kas sama harvaks jäävad ka kolm peotäit mulda?

Lõpuks veel üks isiklik meenutus. Päeval, kui mu lahkunud tädi oleks saanud saja-aastaseks, oli üks kaugelt tulnud sõber süüdanud tema haual sada küünalt. Kindlasti ei olnud see ei praktiline ega mugav, küll aga liigutavalt üllas.

Tagasi üles