Priit Pullerits: vaadata pealt või tegutseda?

Haukuv koer Foto: SCANPIX

Kaugelt vaadates tundus, nagu oleks keegi kevadise lumesaju aegu keset sõiduteed ülemeelikuks läinud. Aga lähemale jõudes nägin, et olin eksinud. Vaatepilt oli karm ja jahmatav.

Polnud see mingi süüdimatu hullamine ja püherdamine Raudtee tänaval. Nägin hoopis, kuidas meesterahvas püüab sõiduteel pikali olles kaitsta oma kehaga rihma otsas väikest tumedakarvalist koera, keda lahtine hundikoer  ründab. Autoga lähenedes vajutasin vähemalt kümmekond korda signaali, et ründavat koera eemale ehmatada. Samas lootsin, et ennastsalgavalt oma pere lemmiklooma kaitsev mees ei arvaks niigi raskes ja kriitilises olukorras, nagu kutsuksin signaali andes teda korrale.

Ei tea, kas aitas signaalitamine või ehmatas hundikoera teeäärsest eramust suure malakaga tänavale tormanud noormees, igatahes ta loobus edasi ründamast ja sörkis minema. Astusin autost välja, et uurida, kas rünnaku alla sattunud mees ja tema koer on terved või vajavad abi, kui nägin teeäärsete vallide tagant lähenemas koera perenaist.

Lahtiselt jooksvad koerad on Tartus niigi sagedane vaatepilt – ja just äsja oli näha, millega see võib lõppeda. Halastamatu puremisega. Ega koer ole süüdi. Sellistel puhkudel on süüdi üksnes koera peremees.

Loomulikult ei saanud seda asja niisama jätta. Seda enam, et minu kõvahäälse pahandamise peale teatas hundikoera perenaine, et midagi polnud ju juhtunud. Ta võttis koera enda kõrvale ja asutas minekule. Ilma et oleks püüdnud selgitada, mis siis ikkagi juhtus. Ilma et ta oleks vabandust palunud.

Hüüdsin koera perenaisele järele, et helistan politseile. Mida ka kohe tegin.

Kui tahame, et meil oleks kodanikuühiskond, kus teiste inimestega juhtunut osavõtmatult pealt ei vaadata või hätta sattunuile hoopis selga ei keerata, tuleb tegutseda. Kes meist ei tahaks keerulisse olukorda sattunult, et keegi meie murest hooliks? Ja et probleemide tekitajad lihtsalt minema ei jalutaks.

Politsei esindaja numbril 110 ütles, et menetluse algatamiseks peab kannatanu avalduse tegema. Kui vastasin, et rünnanud koera perenaine lahkub sündmuskohalt ja pärast ei ole võimalik kindlaks teha, kes ta oli, soovitas 110 numbril vastanu mul jälgida, kuhu koeraomanik keerab, et fikseerida tema elukoht.

Ilmselt sai koera perenaine aru, mis plaanis, sest edasi korraldas ta keerutava rännaku mööda Tammelinna väikesi tänavaid ja majadevahesid. Hoidsin temaga umbes sajameetrist distantsi, sest lõpuks oli tal kaasas ju hundikoer, kes oli oma võimu juba näidanud. Kord kaotasin ta isegi silmist, kuid värskelt sadaval lumel sain koera jäljed taas kiiresti kätte.

Kuna seiklustel Tammelinnas ei paistnud lõppu, helistasin uuesti numbrile 110. Sedakorda vastati, et nad saadavad patrulli välja. Aga kuna mu asukoht pidevalt muutus, läks patrullil aega, et mind väikeste tänavate rägastikust üles leida. Veidi rohkem kui pool tundi pärast intsidenti sai politsei koeraomaniku viimaks kätte.

Kui küsisin, ega ma pealtnäha liiga väikse asja pärast politseid välja kutsunud, vastas noor politseinik, et õigesti tegin, kui koeraomanikku jälitasin, sest ei tohi lubada koertel lahtiselt joosta. See on väärtegu.

Ma ei tea kahjuks, kui tõsiselt said kannatada mees ja koer, keda rihmata koer ründas. Samuti ei tea, millega politsei karistas lahtise koera omanikku. Aga vaatepilt, millele peale sattusin, oli hirmuäratav, nagu oli ehmatav seegi, et koeraomanik sündmuspaigalt pages. Kas teil ei oleks hiljem enda ees häbi olnud, kui oleksite jäänud niisama pealt vaatama ega oleks midagi ette võtnud?