Bussikuningannaga Tabiverre ja tagasi

Aprilli lõpus kolmekümnendat sünnipäeva tähistav Kairi Jürgenson peab bussijuhi ametit igati mõnusaks. «Ainult sõida ringi, muud tegema ei pea,» märgib naine ega kahetse oma valikut. Foto: Margus Ansu

Täna oli õnne! Palju ei puudunud, et sõit oleks ära jäänud, lausub Tartu maakonnaliinide ainus naisbussijuht Kairi Jürgenson (29), kui alustab neljapäeval kell 13.40 kuuenda posti alt sõitu Tartust Tabiverre ja tagasi – peal üheksa reisijat.

Erkpunaseks värvitud küüned roolirattal säramas, sõidab noor naine 47-kohalise bussiga linnast välja ning meenutab poole tunni tagust seika, kus ristmikul ootamatult ette keeranud maastur oleks äärepealt lõpetanud tema tööpäeva.

Esimene peatus – Salvest. Bussi astub kolm noort sõitjat. Punakate juustega noormees naeratab piletit ostes eriti avalalt ning kaob tahapoole. Selleks hetkeks on Kairi Jürgenson jõudnud viibata kätt juba vähemalt kolmele bussijuhile. Sealhulgas linnaliinibusside sohvritele.

Šatäänide juustega noor kaunitar ei tõmba vaid bussijuhtide tähelepanu. Märkavad teda ka paljud teised vastutulevad sõidukijuhid ning keeravad kaela kahekorra. «Ma ise kõiki ei märkagi, aga mõni viskab ikka eriti agaralt kätt,» naerab Jürgenson, kelle elukutsevalikus on süüdi nii bussijuhist isa kui ka mees.

«Mees oli sellest alati unistanud ja kui õppima läks, siis pakkus, et tehku ma ka luba ära. Alguses ütlesin, et unustagu ära, aga siis ta hakkas sõitma ja vaatasin, et päris hea töö. Et äkki ikka prooviks. Ja saingi loa kätte,» meenutab Kairi hetke, kui ta 2008. aastal GoBusis (praegune Tarbus – toim) tööle asus.

Kõik on tuttavad

Järgmine peatus – Müta. «Aitäh!» lausub pruunika jopega vanatädi sõidu eest tänusõna ja astub bussist välja. Viisakas tänamine ja tervitamine käib kõigis peatustes.

«Sellel liinil on kõik juba omad ja tuttavad. Tean, kuidas keegi elab ja mis kellelgi kodus uudist,» jutustab Kairi Jürgenson, kelle esimene sõit algab tööpäeviti juba kell 6.25 Saadjärve äärest. Kell 9 alustab ta sõitu Tartust Otepää poole, kell 13.40 Tartust Tabivere poole. 15.30 on Vorbuse ots ja päeva lõpuks uuesti Saadjärvele. Ühtekokku täpselt 272 kilomeetrit.

Kas ära ei väsita? «Eks ikka, aga käin tööl vähem kui teised inimesed,» märgib bussijuht, kelle lühike töönädal tähendab seda, et roolis peab olema vaid neljapäeval ja reedel. Pikk seevastu, et neljapäev ja reede on vabad ning kõik ülejäänud päevad tuleb olla tööl.

«See töö on raske vaid siis, kui on kiilasjää,» märgib Jürgenson. Ta lubab töökohta vahetada vaid siis, kui saaks presidendiprouaks. Tema entusiasmi pole vähendanud ka juhtumid, mis tugevamagi närvikavaga inimese rivist välja lööksid.

«Oli siin aastaid tagasi lumerohke talv. Hakkasin Alatskivil peateele keerama ja buss lihtsalt vajus kraavi. Liiklusmärk surus vastu külge. Vaatasin, et kohe läheb aken katki. Helistasin siis dispetšerile, kes käskis mul oma järjekorda oodata. See oli hull päev, palju busse oli kraavis,» meenutab Jürgenson. Lõpuks tõmbas kohalik külamees ta oma traktoriga välja.

Tänutäheks lillekimp

Vahepeal on seljataha jäänud Nõmmiku, Maramaa, Va­sula tee ja Kungla peatus. Lähte kooli juures üritavad koolipoisid vägisi ust maha joosta ja saavad selle eest mahaminevalt vanatädilt nahutada: «Kas siis saate kiiremini, kui nii hirmsasti trügite?»

Teiste hulgas tuleb bussi umbes 12-aastane punapõskne turske koolipoiss. Hüüab bussijuhile «Tsau!» ning piiksutab sõidukaarti. «See poiss tõi mulle ükskord kimbutäie võililli. See oli nii äge,» muigab Jürgenson. «Kui alustasin, oli ta esimeses klassis ja väga häbelik. Nüüd on ta juba viiendas ja palju julgem.»

Kärknast pärit Jürgensoni oma poeg Kerhard õpib samuti Lähte koolis, teises klassis. «Klassikaaslased ikka küsivad, kes täna sõidab. Ema või?» naerab ta ja laseb võilillepoisi järgmises teeotsas maha. «Eks ta sellepärast neid lilli tõigi, et ma talle lisapeatuse teen.»  

Kairi Jürgenson meenutab heldinult ka juhtumit, kui maha läinud koolipoiss hakkas juba sulgunud ukse taga uuesti hüüdma ja kätega vehkima. «Kui ukse lahti tegin, küsis ta, millal ma jälle tööl olen. See oli nii hea,» lausub Jürgenson ja hoiab koolipoistel tahavaatepeeglist silma peal.  

Müts maha!

Peale lillede on naisbussijuhile toodud muudki. Juhtunud on sedagi, et kauni sohvri tõttu ei kihuta mõni mees bussi tagaotsa, vaid püüab ennast nihverdada ikka esipinki.

«Enamik reageerib ikka positiivselt, aga mõni on ka selline, et kui näeb naist roolis, küsib: «Ega te kraavi sõida?» Aga kui maha läheb, siis ütleb: «Müts maha!»» kirjeldab Jürgenson reisijaid. «Oskan juba huulilt lugeda, kui keegi jälle ütleb: «Vaata, naine!»»

Üks veidi omamoodi usumees kutsub Kairi Jürgensoni lausa bussikuningannaks. «Iga kord, kui tuleb, hüüab juba kaugelt: «Oo, bussikuninganna, ole sa õnnistatud!»» lagistab naine naerda. «Tegelikult on sõita äge ja inimesed toredad. Kui vanamemmeke poetab sulle enne mahaminemist kommikese pihku ja soovib kõike head, siis on küll selline tunne, et pisar tuleb silma.»

Jürgenson meenutab seika, kui ta oli just tööle tulnud ja peatusi veel hästi ei teadnud. Kui ta Otepäält tagasi tuli, astus peale mees tütrega ja nad küsisid, kas Aardlas maha saab. «Ütlesin, et ikka saab, kui te mind sinna juhatate. Pärast mõningast vaikust küsis tüdruk, kus siis päris bussijuht on. Mis mõttes päris? Mina olengi päris!» muigab Jürgenson. «Oleks muidugi võinud luisata, et juht jäi haigeks ja palus mul tagasi sõita.»

Ülemöödunud aastal Mellistest tulles kukkus aga bussis inimene kokku. «Kuulsin, et mingi kolks käis, aga peeglist ei näinud. Kuni lõpuks tagant hõigati, et pea kinni. Kutsusime kiirabi, kes teda bussis elustama hakkas. Pärast uurisin – oli ikka õnneks ellu jäänud,» sõnab bussijuht ja kinnitab, et mööda maanteid ringi sõites igav juba ei hakka.

Tagasi Tartusse jõuame täpselt kell 15. Statoili juurest bussijaama poole pöörates sõidab meist mööda roheline Prisma buss, mille roolis istuv härra viskab samuti Kairi Jürgensonile kätt. Kell 15.30 algab juba uus reis, seekord Vorbusele.

Arvamus

Valter Keis

OÜ Tarbus direktor

Kairi on äärmiselt tubli juht. Ta on hästi täpne ja viisakas. Hoiab oma bussi. Reisijad kiidavad ja ka maavalitsuse kontrollidelt on tagasiside väga hea. Arvan, et ka teised kolleegid on toetavad. Mingit rivaalitsemist ei ole. Pigem on suhtumine abistav.

Raske on muidugi selle näite järgi öelda, kas naised on paremad juhid kui mehed. Pigem sõltub kõik personaalsest suhtumisest. Meil on ka näiteid, kus naisjuht ei saanud kuidagi hakkama ja pidi lõpuks loobuma.