Mida aeg edasi, seda enam uurivad teadlased, missugust mõju avaldab inimesele suveajale üleminek. Tasapisi koorub välja kellakeeramise hind: võime küll veidi säästa elektrit, kuid kulutame inimest.
Teadlased uurivad üha enam suveaja mõjusid
9. aprill 2013, 21:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli (TÜ) Eesti Geenivaramu teadlased uurivad kõige muu kõrval sedagi, kuidas ja kui kaua nende ligi 50 000 geenidoonorit magavad.
Geenivaramu doonorite analüüs näitab, et ligi 21% neist magab keskmiselt 7,5–8 tundi, ligi 35% on une pikkus alla 7,5 tunni ja 44% magab üle kaheksa tunni. Une ja ärkveloleku aja eelistuse ehk nn kronotüübi alusel jagunevad inimesed varajasteks, keskmisteks ja hilisteks ärkajateks, hiliseid ärkajaid on veidi rohkem kui varajasi.
Mis geenivaramu uuringutest välja koorub ja kuidas suveajale üleminek meid mõjutab, selgub mõne aja pärast. Kuid mujal riikides tehtud üsna arvukad uuringud ei leia kevadises kellakeeramises inimesele midagi head.
Igal kellal oma aeg
«Suveajale üleminekul on puhas majanduslik ja tehnitsistlik põhjendus,» märkis TÜ Eesti Geenivaramu teadur Maris Teder-Laving. «Kellakeeramisel pole mingit pistmist bioloogia ja loodusega, see on suur eksperiment inimestega.»
Kuidas siis nii? Väga lihtsalt: inimese füsioloogia ja käitumine on moduleeritud ja peenhäälestatud seesmise tsirkadiaanse (circa diem ehk ligi ööpäev) kella järgi nii, et olla parimal viisil valmis öö ja päeva tsüklist tulenevatele muutuvatele tingimustele. Organism valmistab meid ööpäeva eri osadeks ette, näiteks hämaruse saabudes hakkab aju käbikeha tootma hormooni melatoniini, mis teeb meid uniseks.
Geeniuuringud on näidanud, et vähemalt 10–15 protsendil kõigist geenidest on oma kindel ööpäevane aktiivsuse rütm, mis reageerib une parameetrite muutumisele. Meie sisemist kellavärki orkestreerib ajus tiksuv tsentraalne kell. Lisaks on igal organil, sisuliselt igal rakul, oma kell.
Soome teadlased Timo Partineni juhtimisel avaldasid aastatel 2006–2008 kolm teadusartiklit, mis keskendusid suveaja mõjudele. Selgus, et suveajale üleminek põhjustab une fragmenteerumist. Eriti kannatasid katkendliku une all vähem kui kaheksa tundi magajad. Suveaja esimesel nädalal magasid uuritud ligi tund vähem ja nende une efektiivsus vähenes kümme protsenti.
Pikemalt magajad harjuvad ajahüppega paremini ja mõistagi kohanevad varajased ärkajad kevadise muutusega paremini kui hilised. Samas on hommikuinimestel talveaega tagasiminek raskem, sest siis ootavad nad kauem und ning häirub nende une struktuur.
Väga häirib kellakeeramine noorukeid, kelle suur unevajadus on põhjustatud organismis toimuvatest suurtest füsioloogilistest muutustest.
Suveajale minek võib tunda anda ka tervises. Karolinska Instituudi (Stockholm) teadlase Imre Janszky uuringust selgus, et suveaja esimesel nädalal suurenes südameinfarktide hulk 5%. Melbourne’i ülikooli teadlase Michael Berki uuring näitab, et suveajale üleminek kasvatas aastatel 1971–2001 paaril esimesel nädalal psüühiliselt häiritud inimeste hulgas enesetappude hulka.
Ajaandja on valgus
Seega tunnebki inimene end kõige paremini talle omase füsioloogilise rütmi, mitte aga sotsiaalse kella järgi elades. Ööpäevase rütmi olulisim tegur, uneuurijate keeli Zeitgeber ehk ajaandja, on valgus.
Müncheni ülikooli professor Till Ronnenberg, kellega geenivaramul on väga hea koostöö, on ilmekalt näidanud, et inimese tsirkadiaanne kell on eelkõige sünkroonis päikese, mitte sotsiaalse kellaga.
Pikalt idast läände laiuval Saksamaal 21 000 inimese uurimine näitas, et kuigi ühes ajavöötmes elavad inimesed peaksid enam-vähem ühel ajal ärkama, pole see nii – idas ärkavad inimesed varem kui läänes. Ärkamise kellaaeg järgib päikese tõusu kellaaja 36-minutilist erinevust ida-lääne suunal.
Kuigi suveajale ülemineku mõjude kohta on veel vähe pikaajalisi uuringuid, on selge, et need mõjud pole lühiajalised, inimesed ei kohane uue ajaga paari päevaga.
«Kellakeeramise sotsiaalses eksperimendis osalemine ei tohiks tervele inimesele midagi tähendada,» ütles Maris Teder-Laving. «Aga ühiskond ei koosne vaid ideaalsetest inimestest, meie hulgas on lapsi, kasvueas noorukeid ja haigeid. See eksperiment ei sobi tegelikult kellelegi, lihtsalt mõni meist talub seda kergemalt, mõni raskemalt.»