Majanduskriis räsis enim keskmise palga saajaid

Täna kaitseb Kerly Espenberg doktoritööd, mis vaatleb majanduslanguse mõju tööturule ja kokkuhoiumeetmetele. Foto: Margus Ansu

Maailma majandus on läbi teinud sajandi suurima kriisi. Viimase viie aasta languse mõju Eesti tööturule uuris Tartu Ülikooli doktorant Kerly Espenberg ning täna kaitseb ta sel teemal doktoritööd.

Eesti töötajaid tabas kriis nii nagu ülejäänud kahte Balti riikigi eriti teravalt. Baltimaades jäi kriisiaja alguses töötuks Euroopa Liidu riikidega võrreldes protsentides kõige rohkem inimesi.

Eestit edestas vaid Läti.

Espenbergi doktoritöö räägib ebavõrdsusest tööturul suure majanduslanguse ajal. See tähendab, et Espenberg uuris, kuidas muutus eri ühiskonnarühmade palk, töötundide hulk ja hõivemäär. Lihtsalt öeldes vaatas ta, mis soost ja rahvusest ning missuguse haridusega ja mis vanuses inimesi puudutas kriis rängemalt, milliseid leebemalt.

Mida teha kriisis?

«Kriisi alguses kasvas Eestis ja Lätis töötus väga kiiresti. Kuna Eesti on nii väike, oleks meil olnud väga suur potentsiaal lõpetada Kreeka situatsioonis. Küsimus on selles, miks läks teisiti,» avas Espenberg oma väitekirja keskset küsimust.

Kardetakse, et 2008. aastal alanud langusele järgneb õige pea teine samasugune. Mida siis teha? Töötasu pole enam võimalik kärpida, mõnel pool ei saa ka koondada, sest kriisiaegne kokkuhoid kestab praeguseni.

«Oluline on vaadata, et teeksime tarku valikuid,» ütles Espenberg, kes analüüsis, millised inimesed kannatasid eelmises kriisis rängimalt.

Eelmise majanduskriisi korral oli märgata, et alles jäid suurema tootlikkusega töökohad. Esimesena kaotasid aga töö need, kes ei andnud erilist lisandväärtust ja kelle töö oli asendatav.

«Tuleb ära aimata, mille järele jääb nõudlus püsima,» vihjas Espenberg.

Ehitussektoris kaotas töö enim inimesi. Neile järgnesid tööstus ja teenindus. Tööstus kannatas seetõttu, et kadus ära välisturg, kuhu toodangut müüa. Teenindus aga seepärast, et osa teenuste, näiteks iluteeninduse eest polnud kliendid valmis maksma.

Samas on valdkondi, kus töö ei kao tõenäoliselt raskelgi ajal. Näiteks haiglad ja koolid, kus meditsiinitöötajatel ja õpetajatel jagub alati tööd.

Kerly Espenbergi doktoritööst tuleb välja, et kriisiajal toimetulekuks oli tööandjatel levinuim abinõu kärpida palku. Sellele järgnes sageduselt järgmisena tööaja vähendamine ehk osalise tööajaga töötamine. Alles kolmanda abinõuna koondati.

Kellel aga vähendati palka kõige rohkem? Enim kannatasid need, kes said keskmist palka. Nende sissetulek lähenes väiksemat palka saavate inimeste palgale. Seda osalt riigiteenistujate palkade vähendamise tõttu.

Samal ajal jäi paremat palka saavate spetsialistide ja tippjuhtide sissetulek suuresti samale tasemele.

Võitjad ja kaotajad

Selgelt tuli esile, et haritud inimestel jätkus tööd ka kriisiajal. Põhjus, miks haritutel jäi töö alles, peitus osaliselt selles, et väärt spetsialisti asemele on hiljem väga raske võrdväärset leida. Sestap hoidsid tööandjad neist kinni.

Samuti täheldas Espenberg, et suurima surve alla sattusid vähese haridusega elanikud, kes ei kõnelenud eesti keelt. Neil oli keelebarjääri tõttu raske ka ümber õppida.

Doktoritöö tulemuste põhjal on kriisiajal parim olla haritud ja kiire ümberõppimise valmidusega ning töötada valdkonnas, mille järele on alati nõudlus. Kehvem on aga neil, kes eesti keelt ei räägi ja kel haridust vähe, samuti ehituse, teeninduse või tootva tööstuse valdkonnas töötajatel. 

Kriisis ellujäämisest

• Majanduslanguse ajal jäi töökoht alles kõrgema haridusega inimestel, esimesena koondasid tööandjad vähese haridusega töötajad.

• Töökoht sattus sagedamini ohtu elanikkonnal, kes ei kõnelenud eesti keelt.

• Vähem koondamisi oli valdkondades, kus spetsialiste on alati tarvis, näiteks meditsiini ja hariduse valdkonnas.

• Enim töökohti kadus ehitus-, teenindavas ja tootvas sek­toris.