Aga sel või teisel juhul laiusid linnasüdames mitmed väljakute või sageli ebaõnnestunud parkidega tühialad. Ebaõnnestunud ses mõttes, et tüüpiliste nõukogudeaegsete haljasaladena jäid nad enamasti kiduraks – liialt väiksed, et rahu ja eraldatust tagada, ja küllalt suured, et jalgsi kõndijale eesmärgitu tühik tekitada.
Siiski – mida aasta edasi, seda enam on asutud neid pommivilinais tekkinud tühimikke täitma. Valdavalt kesklinlike suurhoonetega kas administratiivsel või ühiskondlikul otstarbel, harvem korterelamud, kuid enamasti siiski bürood ning kaubandus ja teenindus, piisavalt suure ruumi korral ka nende kõigi segalahendused.
Enamasti on uushooned kõrguselt ja fassaadilt sobitatud olemasolevasse keskkonda. Mis ilmselt ongi eesmärk – harjumuspärane ja linna suurusega harmoneeruv linnasüda.
Tõsi, paremate näidete hulka on eksinud ka halvemaid. Hooneid ja kvartaleid, mis ei suhtle, vaid sulguvad, mis ei harmoneeru, vaid püüavad ebadiskreetselt eralduda, mis ei paku võimalusi, vaid sunnivad. Aga see pole mitte eesmärk, vaid õnnetus.
Ja siis on nendes linnades veel sõjajärgsetel aastatel omas ajas ja teadmises ehitatud hooned, loomulikult ka käepärastest materjalidest ja tehnoloogiaga. Nagu Tartus vana kaubamaja kuuekümnendate aastate algupoolel.
Sündis see tollase kolmekorruselise kaubamaja tüüpprojekti arendamise käigus – tüüpprojektile lisati büroohoone koos restorani ja saaliga. Tuleb tunnistada, et see «triiphoone ja akvaariumi» kooselu muutus keerukaks juba aastakümneid tagasi. Kõik võib-olla ei teagi, et kontoriplokki ja endist restoraniosa takistavad omatahtsi Emajõe poole suundumast 20 aastat tagasi paigaldatud jämedad metalltõmmitsad, mis neid kaubamaja küljes kinni hoiavad.