Tarmo Punger: uus peab lõpuks tulla saama

Arhitektuurivõistluse võidutöö «Neli nurka».

FOTO: Repro

Teine maailmasõda ja sellele järgnenud enam kui 40 aastat Nõukogude võimu kujundasid paljusid Ida-Euroopa linnasüdameid üsna ühtmoodi. Olles viimase kümmekonna aasta jooksul neist paljusid Tartu-suurusi linnu külastanud, saab peamise jaotajana nimetada vaid linna vanusest tulenevat eripära. Ehk siis vanalinnaga või ilma. Kui vanalinna just pärast sõjapurustusi päris maha ei kantud, nagu meil paraku Narvaga juhtus.

Aga sel või teisel juhul laiusid linnasüdames mitmed väljakute või sageli ebaõnnestunud parkidega tühialad. Ebaõnnestunud ses mõttes, et tüüpiliste nõukogudeaegsete haljasaladena jäid nad enamasti kiduraks – liialt väiksed, et rahu ja eraldatust tagada, ja küllalt suured, et jalgsi kõndijale eesmärgitu tühik tekitada.  

Siiski – mida aasta edasi, seda enam on asutud neid pommivilinais tekkinud tühimikke täitma. Valdavalt kesklinlike suurhoonetega kas administratiivsel või ühiskondlikul otstarbel, harvem korterelamud, kuid enamasti siiski bürood ning kaubandus ja teenindus, piisavalt suure ruumi korral ka nende kõigi segalahendused.

Enamasti on uushooned kõrguselt ja fassaadilt sobitatud olemasolevasse keskkonda. Mis ilmselt ongi eesmärk – harjumuspärane ja linna suurusega harmoneeruv linnasüda.

Tõsi, paremate näidete hulka on eksinud ka halvemaid. Hooneid ja kvartaleid, mis ei suhtle, vaid sulguvad, mis ei harmoneeru, vaid püüavad ebadiskreetselt eralduda, mis ei paku võimalusi, vaid sunnivad. Aga see pole mitte eesmärk, vaid õnnetus.

Varasemad kavad

Ja siis on nendes linnades veel sõjajärgsetel aastatel omas ajas ja teadmises ehitatud hooned, loomulikult ka käepärastest materjalidest ja tehnoloogiaga. Nagu Tartus vana kaubamaja kuuekümnendate aastate algupoolel.

Sündis see tollase kolmekorruselise kaubamaja tüüpprojekti arendamise käigus – tüüpprojektile lisati büroohoone koos restorani ja saaliga. Tuleb tunnistada, et see «triiphoone ja akvaariumi» kooselu muutus keerukaks juba aastakümneid tagasi. Kõik võib-olla ei teagi, et kontoriplokki ja endist restoraniosa takistavad omatahtsi Emajõe poole suundumast 20 aastat tagasi paigaldatud jämedad metalltõmmitsad, mis neid kaubamaja küljes kinni hoiavad.

Tervikuna on aga hoone oma ajastu laps, mis ehitati kaubanduse korraldamiseks siis, kui laod moodustasid üldpinnast enamiku ja värvitud eterniit sobis fassaadimaterjaliks.

Ilmselt on vähe neid, kes praegu leiavad, et vana kaubamaja on Tartu kesklinna sobilik hoone. Kinnistute omanik jõudis sellisele arvamusele juba eelmise sajandi 90ndate alguses.

Esmase kava järgi loodeti üheksakümnendate aastate keskel alustada väliseestlasest arhitekti projekti järgi uue kaubamaja ehitust. Paraku jäi see kava kaubamaja arendusplaanide taha ootama ja viis lõpuks äriühingu müümiseni Tallinna Kaubamajale. Too ehitas lõpuks üle tänava endale uue hoone, mille ilu annab vaidlusteemat ilmselt veel mitmele tartlaste sugupõlvele.

Siiski jõuti veel enne lõplikku lahutust koostöös Tallinna Kaubamajaga koostada vahetult enne 2000. aastat kvartalit hõlmav detailplaneering, mis nägi ette kogu kinnistu hoonestamist kuni neljakorruseliste rajatistega peamiselt kaubanduslikel eesmärkidel.

Uued valikud

Järgmine aktiivsem arenguplaanide koostamine algas koos Tartu linna kavaga luua kesklinna keskraamatukogust ja kunstimuuseumist koosnev hoonekompleks. 2005. aasta kevadel valiti võistlusel selle asukohaks vana kaubamaja kvartal.

Ligi aasta kulus projekti vajaduste täpsustamiseks ja võimaliku koostöö vormide üle läbirääkimisteks. 2007. aasta Tartu eelarve koostamisel sai aga selgeks linna võimetus mis tahes uusi suuremaid kohustusi võtta, sest valmimas oli suur objekt – Vabadussild.

Kogu kavandatava hoonestuse mahust väga suure osa ootamatu äralangemine pani arendaja keerulisse olukorda, kuid siselahendused kujundati ümber ja koos masu algusega olid 2008. aastaks valmis nii funktsionaalsed siselahendused kui ka välislahenduste eskiisid.

Oli valida, kas sukelduda võidu just ehitust alustava Taskuga masu lainetesse või viimasel hetkel tõmmata pidurit ning otsida juba valmis materjalidele riiulil puhtam koht. Arendaja valis viimase.

Kas õige või vale valik? Ei tea. Aga iga majanduslangus saab otsa ja uute kogemustega rikastatud vanad mõtted kraamitakse taas lauale.

Nii jõuamegi äsja lõppenud arhitektuurivõistluseni Riia-Turu-Soola-Aleksandri tänava vahele jäävas alas.

Mis tahes arendustegevuse alus on kehtiv detailplaneering, mis määratleb lubatud maksimaalsed mahud ning suhestu­vuse linnaruumiga. Hästi üldsõnaliselt öeldes lubab see praegusel juhul ehitada peaaegu kogu kinnistu ulatuses ja kuni nelja kaubanduskorruse kõrguselt (umbes viis bürookorrust). Tegemist on ümbritsevate majade sarnaste kõrgusmärkide ja ehitusjoontega.

Ära on näidatud transpordi ligipääsud ja arhitektuurilised soovitused. Põhitingimustega on arhitektidele antud küllaltki vabad käed Tartu kesklinna väärika hoone (hoonete) kavandamiseks. Loomulikult arhitektuurivõistluse kaudu.

Suhtume loovalt

Arhitektuurivõistlusi on Eestis ikka tehtud. Ka Tartus. Avalikus sektoris (riik, omavalitsused ja nendega seotud juriidilised isikud) enamasti avalikena. Erasektoris tavaliselt kinnises ringis kutsete alusel.

Arvestades Tartu kesklinna seniste kogemustega ja rahva hinnangutega, otsustas arendaja minna ebatavalist, aeglasemat ja raskemat, kuid seda lootusrikkamat teed ning korraldada avatud konkurss koostöös Eesti Arhitektide Liiduga. Mis tähendab soliidset auhinnaportfelli (24 000 eurot) ja rangeid reegleid nii töödele kui ka konfidentsiaalsusele.

Laekunud tööd jäävad auhindadest hoolimata esitajate omandusse ning ehituse aluseks oleva projekti saamiseks tuleb hiljem sõlmida leping.

Tuleb tunnistada, et enne võistluse väljakuulutamist laekus ka üks arvamus, mille sisuks oli kogu protsess seisma panna ja alustada Tartule sageli iseloomulikult jälle algusest: pikem arutelu teemal, kas, milleks ja milline võiks üldse olla kvartali hoonestusmaht ning selle eesmärgid.

Siiski ei leidnud selline mõtteviis toetust, sest kehtiv planeering võimaldab soovi korral suhtuda kvartali hoonestamisse piisavalt loovalt ning planeeringu kehtestamisest möödunud 13 aastat pole toonud kaasa seisukohtade olulisi muudatusi, mille kinnituseks on, et töös oleva kesklinna planeeringu kõik variandid nägid kvartali funktsioone ja mahte senisega sarnaselt.

Leiti ka, et olemasolev planeering ei takista arhitektuurivõistluse käigus kavandamast ka nüüdsest planeeringust välja ulatuvaid mahtusid, mis oleksid edaspidi aluseks planeeringu muutmisel.

Peale planeeringus esitatud nõuete ja vormistusliku külje juhiti arhitektuurivõistluse materjalides võistlejate tähelepanu mitmele konkursi korraldaja ettepanekule. Järgnevalt lühidalt mõnest tähtsamast.

Korraldaja ettepanekud

Kvartali hoonestuse võib 25 protsendi ulatuses kavandada kehtivast planeeringust suuremana ning soovi korral ülejäänud hoonestusest kõrgema osana, mille asukoht pole eeltingimusena määratud. Lisamahtu peab olema vajaduse korral võimalik rajada teises ehitusetapis, kui mahu kasv on ka majanduslikult praegusest põhjendatum.

Tuleb arvestada võimalusega muuta Aleksandri tänav Riia-Soola lõigus jalakäijate tsooniks, planeerides kvartali tänavakorrusele tänavale avatud teenused, kasutades ka varju andvaid karniise ning tänavaruumis kujunduslikke aktsente. Aktiivse funktsionaalsusega tuleb arvestada ka Turu ning Riia tänava äärde jäävate esimeste korruste puhul (tänavale avatud poed ja bürood).

Perspektiivis tuleb ette näha kvartali äriotstarbeline segahoonestus koos avalikkusele mõeldud ühiskondlike hoonetega. Lisaks võib kavandada kortereid.

Kogu kvartali perimeeter tuleb lahendada kergliiklejale sõbralikult ning võimalusel osaliselt karniisidega kaetult. Aleksandri tänava Riia tänava poolsesse otsa võib kavandada ruumikama puhkeala (väljaku), mis oleks Rüütli tänavaga algava jalakäigutsooni lõpp-punktiks.

Kvartali Riia ja Turu tänava äärde jäävad bussiootealad tuleb kavandada hoonestusega seonduvalt, et tagada ühistranspordi mugav ja ilmaoludest vähem sõltuv kasutamine.

Kvartali hoonestuse funktsionaalne eripära võiks kajastuda ka hoonekompleksi välisilmes, kusjuures rõhutatakse fassaadide eriilmelisust ja liigendatust. Eesmärk on vältida avaliku ruumiga mittesuhtlevaid «tummasid» fassaadiosi ja koondada valgusvajadusega funktsioone hoone peri­meet­risse.

Alles tuleb hoida jalakäijate kvartalisisesed võimalikult loomulikud ja sujuvad liikumissuunad Riia-Aleksandri ristmikult Turu-Soola ning Turu-Riia ristmikule.

Lisaks tuli teha ettepanek Elmar Kitse sgrafiitotehnikas seinapannoo eksponeerimiseks uues hoonekompleksis. Seinapannoo teisaldamine on tehniliselt üsna keerukas, sest see on kärgtellisseinale krohvipinda «sisse kraabitud» kunstiteos mõõtmetega 2650 x 9070 millimeetrit.

Avalik konkurss kaubamaja kvartali arhitektuurilahenduse saamiseks kuulutati välja 2012. aasta lõpus ning 1. aprillil kogunes žürii lõppotsuse tegemiseks. Ühiselt leiti, et linnaehituslikult on kõige parem töö «Neli nurka».

Arendaja omalt poolt saab kinnitada, et koos võistlustöö «Neli nurka» autoritega alustatakse tööd esitatud kavandi arendamiseks, et saavutada võimalikult hea Riia-Turu-Soola-Aleksandri kvartali hoonestuskava, mis peaks võimalikult palju silmas konkursi aluseks olnud seisukohti.

Head mõtted ja ettepanekud on endiselt teretulnud, mistõttu avalikustatakse arendustöö vahetulemused igal võimalusel ja kui tuleb vähegi uute ideede vahel valida, soovime ikka kasutada linlaste abi. Parim tulemus on meie kõigi huvides ja uus peab lõpuks tulla saama.

Tagasi üles