Tehnika juhib elu järjest enam

Foto: SCANPIX.

Mõne aasta eest ilmus mitmeid artikleid, mille keskmes oli küsimus, kas Facebook muudab meid üksildaseks. Kuigi ühest tõde pole, on selge, et nutitehnoloogia ja sotsiaalvõrgustikud muudavad meie suhtlemist küll.

Facebook, Twitter, Google+, Skype, e-post. See on vaaid väike valik suhtlusvõrgustikest, mikroblogidest ja kiirsuhtlusvahenditest, mille paljud avavad esimese asjana pärast ärkamist ning sulgevad viimasena enne magamaminekut. Nutitelefonid, tahvel- ja sülearvutid loovad võimaluse tunda end pidevalt seltskonnas, ka siis, kui enamasti oleme täiesti üksi.

Professor Sherry Turkle on Massachusettsi tehnoloogiainstituut tehnoloogia- ja ühiskonnateadlane, keda huvitab, kuidas mõjutab tehnika meie igapäevaelu. Oma raamatus «Alone Together» kirjutab Turkle, kuidas kõik tehnoloogilised vidinad, mis justkui meie elu lihtsamaks ja mugavamaks teevad, on ühtlasi muutnud meid tehnoloogiast sõltuvaks ja üksildasemaks.

Tehnikast on saanud meie isikliku elu arhitekt, väidab professor.

Pealiskaudne vestlus

Võtame näiteks tänapäeval üsna tavalise olukorra, kus lapselaps õpib New Yorgis ja vanaema elab Eestis. Aastate eest oleksid nad vahemaa tõttu suhelnud tunduvalt vähem. Võibolla helistanud, maksnud hingehinda kõneminuti eest, pannud teele postkaarte ja saatnud fotosid. Paberil.

Nüüd aga räägivad nad Skype’i vahendusel nädalas mitu korda. Samas tunneb lapselaps endiselt süümepiinu. Miks? Sest samal ajal, kui ta vanaemaga räägib, on tal arvutis lahti Facebook, Twitter, kuus teist kiirsuhtlusakent, taustaks mängib muusika või jookseb film. Tema tähelepanu on killustatud kümnete tegevuste vahel.

«See tähendab, et me ei pühendu sellele inimesele, kellega räägime, vaid teeme kõike muud, sel ajal kui peaksime olema sada protsenti teise inimese päralt,» märkis Tartu Ülikooli meediauuringute õppetooli vanemteadur Andra Siibak.  

Nii mõnedki USA, Austraalia ja Euroopa uuringud näitavad, et tehnoloogia ja sotsiaalvõrgustikud võimaldavad suhelda üha rohkemate inimestega, kuid suhted on pinnapealsemad kui varem. Muutunud on ka viis, kuidas suhelda eelistatakse.

Siibak kirjeldas olukorda, kus konverentsile kogunenud teadlased süvenevad ettekannete vaheajal pigem oma nutitelefoni või tahvelarvutisse, selmet teiste teadlastega suhelda ja uusi kontakte luua. Ehkki konverents on parim viis teiste teadlastega kohtumiseks.

Ninapidi nutitelefoni süvenedes loob inimene ka rahva hulgas enda ümber mõttelise privaatse ruumi, kus on vaid tema ja tehnikavidin.

Mõned uuringud näitavad, et tänapäeva inimestele meeldib hoida suhtluspartneriga distantsi. «Pange see mulle meilile, ma siis vastan.» Seda lauset võib kasutada tüütust müügimehest vabanemiseks, kuid üha enam tarvitavad inimesed seda kui võimalust suhelda vestluspartnerita, üksi arvuti taga.

Hirm telefoni ees

Sherry Turkle’i intervjuudest noortega selgus kummaline tõsiasi, et teismelised kardavad telefonis rääkida, kuna vahetu suhtlemisvorm, ettearvamatus ja vajadus spontaanselt vastata tekitavad ärevust. See-eest tekstisõnumid või kirjalikud teated Facebooki seinal annavad pisut aega mõtet vormida, kuid näivad samal ajal siiski kohesed ja spontaansed.

Kirjaliku suhtlemise eelistamine tuli välja ka Andra Siibaku juhendatava Annika Andreseni eksperimendist. Nimelt märkisid mõned katses osalejad, et kirjalikult suheldes on võimalik sekund-kaks kauem mõelda ning väljaöeldu saab nõnda sisukam.

Eksperimendiga pandi aga viis katsealust kaheks nädalaks sotsiaalmeedia dieedile – tohtis vaadata üksnes oma e-kirju, keelatud oli kasutada suhtlusvõrgustikke, miniblogisid ja kiirsuhtlusvahendeid.

Eksperimendis osalenud üliõpilane Mihkel Tamm rääkis, et lubas enne sotsiaalmeedia paastu muidu suhtlusvõrgustikes veedetud aega kasutada bakalaureusetöö kirjutamiseks. «Facebooki asemel käisin lihtsalt kolm korda rohkem Postimehe lehel,» märkis Tamm.

Tekkinud aja täitsid seega mitmesugused asendustegevused ning paastumisel diplomitöö ei kosunud.

Tamm nentis, et kuigi Facebook pole esimene, mille ta hommikul avab, on harjumuse jõud tugev – vahel liigub näpp automaatselt Facebooki uuendusi otsima.

Andra Siibak selgitas, et selline käitumine ei ole iseenesest sõltuvus, kuid pidev nutitelefoni näppimine või arvutis lehe uuendamine lootuses mõnd uut postitust lugeda on harjumuslik ning kutsub pidevalt tehnoloogiavidina juurde tagasi.  

Facebookita invaliid

Facebook on isegi nii kõikehõlmav, et inimene, keda seal pole, on justkui erivajadusega. Annika Andreseni uuritud inimesed väljendasid, et kui neil on tuttavate hulgas keegi, kes ei kuulu Facebooki, tuleb talle eraldi saata kutse sünnipäevapeole e-kirjaga, samal ajal kui teised sünnipäevalised saavad märkida end osalema Facebooki sündmuse lehe kaudu.

Andra Siibak selgitas, et üha enam teevad tudengid ka rühmatöid sotsiaalmeediarühmades. Need, kes Facebooki ei kuulu, jäävad sageli aruteludest kõrvale ja vajalikust informatsioonist ilma.

Annika Andreseni eksperimendi käigus tuligi ette olukord, kus ühe katsealuse kursusekaaslased panid katses osaleja valiku ette, kas saada õppetööks vajalikud materjalid Facebookist või neist üldse ilma jääda.

Mitu USAs, Austraalias, aga ka Eestis tehtud uuringut näitavad, et noored kasutavad sotsiaalvõrgustikke mitte niivõrd uute tuttavate otsimiseks kuivõrd seniste sõpradega sideme hoidmiseks.

Nii Mihkel Tamm kui ka Annika Andresen kinnitasid sama, mida mitmed teadlasedki: suhtlusvõrgustikud võimaldavad hoida end kursis kaugel viibivate tuttavate eluga ning inimestega, kellega iga päev ei suhtle ja kellega suhtlemine on pealiskaudsem.

Siiski viitavad mõnedki märgid, et Facebooki võidukäik hakkab raugema. Nii Annika Andreseni katsealused kui ka Andra Siibaku uuritud tudengid väljendasid, et üha enam otsitakse viise, kuidas end pidevast suhtlusvõrgustiku infovoost ja nutitelefoni näppimisest lahti ühendada.


Fakte sotsiaalvõrgustike kohta

• Noored naised on aktiivsemad suhtlusvõrgustike sirvijad kui mehed.

• Noormehed on altimad avaldama enda kohta privaatset infot kui nendevanused neiud.

• Andra Siibaku peatselt ilmuva artikli kohaselt eelistavad eesti keelt kõnelevad noored teistsuguseid suhtlusvõrgustikke kui vene emakeelega noored.

• Väiksema sissetulekuga peredest pärit noored kasutavad rohkem sotsiaalvõrgustikke kui jõukamate perede lapsed.

• Perega koos elavad tudengid ei osale suhtlusvõrgustikes nii palju kui korterikaaslastega või üksi elavad noored.  

• Sherry Turkle väidab, et inimesed ei oska enam toime tulla emotsioonidega, mis kaasnevad näost näkku suhtlemisega, sest on harjunud väljendama kõike kirjalikult – õnnelik olemine on vaid semikoolon, millele järgneb sulg.

• Michigan State’i ülikooli 800 tudengit hõlmav uuring näitas, et tihe suhtlemine Facebookis tõstis nende enesehinnangut.