Tamm meenutab laste looduskaitset

Endine roheline mask Siivi Raju Vanemuise pargis roheliste maskide istutatud tamme juures. Praegu peab Raju pensionipõlve ja väikest aiandusäri.

FOTO: Martin Pau

Pool sajandit tagasi tüütasid varateismeliste Tartu koolilaste seltskonnad lillemüüjaist tädikesi. «Kas te ei tea, et seda taime ei tohi korjata – see on looduskaitse all!» võisid noored nõudlikult küsida.

1958. aastal hakkas Salme tänava harjutuskooli viienda klassi õpilane Siivi Raju käima kooli loodusringis. 1959. aastal sai temast Tartu seitsmenda keskkooli õpilane ning Tartu noorte naturalistide jaama püsikülastaja.

1960. aastal ilmus 21 000 eksemplari Holger Puki lasteraamatut «Rohelised maskid». 158 leheküljel hargneb ülipõnev lugu salaorganisatsioonist, mis häbimärgistab linnalooduse rüüstajaid avalikult. Templeid tähtedega L ja R lüüakse sõna otseses mõttes nii rüüstajate ihule kui nende varale, aga kuvatakse ka kinoekraanile ja trükitakse ajalehes.

«Tartus võttis paar salkkonda poisse ja tüdrukuid oma eesmärgiks tegutseda nii nagu rohelised maskid,» kõlab Eesti Raadio fonoteegi 1960. aasta salvestisel looduskaitsja Jaan Eilarti hääl. «Nad alustasid oma kasulikku tööd Tartu kümnendas seitsmeaastases koolis ja Tartu seitsmendas keskkoolis suure saladuse katte all.»

Plikad tädide kallal

Esimeste laste hulgas raamatutegelasi matkima asunud Siivi Raju tunnistab, et erinevalt raamatukangelastest ei rüütanud päriselu noored looduskaitsjad end suure salapäraga. Raju sõnul lõigati endale papist või riidest maskid küll, kuid neid peaaegu ei kantud.

Veelgi enam, uulitsaäärseile lillemüüjaile, kelle vaasides silmati lillaõielist siberi võhumõõka, kollaseõielist kaunist kuldkinga või mõnd muud looduskaitsealust taime, esitleti end viisakalt ja tuldi alles siis lagedale manitsustega.

«Eks see alguses natuke nõme tundus, et meie, väikesed ja arglikud tüdrukud, läksime suurte tädidega pahandama,» nendib Raju. «Tädid vahetasid pilke, aga halvasti meile ei öelnud. Mis seal salata, järgmisel päeval müüs nii mõnigi neist kaitsealuseid taimi edasi.»

Raju mäletamist mööda koosnesid roheliste maskide patrullid tavaliselt kolmest-neljast tüdrukust. Vaheldumisi sattusid linnas reide tegema veel Luule Preide, Maimu Tees, Maie Lokk, Kadri Orgulas, Tiia Altmäe, Ene Aruksaar, Aime Pikkat, Kärt Evert, Valli Panina ja Evi Tammekivi.

Üks roheliste maskide toonaseid juhendajaid, veel praegugi Lille mäe noortemajas lastele loodustarkust jagav Kai Punger nendib, et kaugeltki kõikides koolides ei vaadatud koolilaste patrullidele vaimustusega.

«Nad ütlesid, et lapsed vaadaku ringi kooli ümbruses, aga linna peale ärgu mingu,» meenutab Punger.

Pungeri arusaama järgi polnud põhjus siiski nende koolide õpetajate loodusvaenulikkuses. Pigem sooviti lapsi kaitsta, hoida ära traumeerivaid konflikte nende ja linnalooduses sigatsejate vahel.

«Meenub episood, et Vanemuise pargis oli keegi oksi murdnud ja kui lapsed läksid vahele segama, saanud nad pragada: mis see teie asi on!» kõneleb Punger. «Eks lapsed läksid kohati natuke liiga agaraks ka, tegid märkusi suitsukonide mahaloopimise kohta ja nii edasi.»

Siivi Raju sõnul patrulliti peale parkide ka surnuaedades. Samuti käidi varitsemas Ujula tänava äärsete liivakivipaljandite juures – ehk õnnestub tabada teolt mõni järsakut hävitav nimeuuristaja. Ei õnnestunud.

«Ähmaselt tuleb meelde ka mingi oksamurdja tagaajamine Toomemäel, aga ma ei mäleta, et oleksime kellegi kätte saanud,» muigab Raju.

Akadeemilised maskid

Praegusest füüsikainstituudi laborijuhist Ants Lõhmusest sai roheliste maskide juhendaja kümnendas klassis, aasta enne abituuriumi.

«Kõike sai tehtud,» meenutab Lõhmus. «Sättisime koolimajas akendele lilli, käisime loodusmaja üritustel ja loodusuurijate seltsi koosolekutel, kus saime kohtuda kuulsate teadlastega. Aruküla koobastes sai käidud nahkhiiri vaatamas.»

Veel mäletab Lõhmus, kuidas rohelised maskid loendasid Tartus kasvavaid püramiidtammesid. Lõhmuse sõnul oli tema rühma tegevus selgelt akadeemilise joonega, roheliste maskide ühiskondlikust keskkonnainspektori rollist ei mäleta füüsikateadlane ühtki episoodi.

Samas möönab Lõhmus, et kuna roheliste maskide egiidi all tegutseti mitmes Tartu koolis, võis tõesti olla ka rühmi, kes käisid linna peal korda loomas.

«Kogu see liikumine oli mitteametlik, polnud kindlat liikmeskonda,» räägib Lõhmus. «Lapsed käisid koos, võtsid spontaanselt sõpru üritustele kaasa. Arvepidamist, kes on sees ja kes väljas, ei olnud.»

Lõhmuse mälu järgi võis roheliste maskide aktiivne aeg väldata kõigest pool aastat, mitte kuigi palju kauem.

«Eks lapsed tüdi igast asjast kaunis ruttu või kasva lihtsalt välja,» sedastab Lõhmus.

Kai Punger aga kinnitab, et nii üürike maskiseltskonna tegutsemisaeg siiski polnud. Raudkindlalt Punger ajavahemikku välja käia ei söanda, aga arvab, et käima läks liikumine 1960. aastal ning pidas järjepidevalt vastu vähemalt 1963. aastani. Ehk isegi aasta kauem.

Entusiasm rauges

Looduskaitselegend Jaan Eilarti 1960. aasta raadiosalvestis jätab küll mulje, et kohe-kohe uputavad rohelised maskid üle Tartu ja ülejäänud Eesti takkapihta ning liistule tõmmatakse iga murulkäija ning lille või puuoksa murdja.

Eilart kirjeldab suurt Tartu koolide roheliste maskide kokkutulekut kümnendas seitsmeaastases koolis.

«See oli esimene roheliste maskide kokkutulek Eestis,» pajatab Eilart tähtsast sündmusest, täpsustamata küll toimumiskuupäeva. «Olen päris kindel, et peagi algab roheliste maskide töö ka mujal ning peetakse niisuguseid kokkutulekuid Tallinnas ja Kohtla-Järvel, Võrus ja Viljandis, Pärnus ja Saaremaa pealinnas.»

Tartu kokkutuleku meenutuseks istutati Vanemuise parki roheliste maskide sõpruse tamm. «Kasva, kasva, tammekene!» olevat pärast istutamist kooris korratud.

Tammekene on kasvanudki päris kenaks puuks. Selles võib igaüks praegu parki jalutama minnes veenduda.

Arvamus

Kai Punger

Tartu kesk­konna­hariduse keskuse õpetaja

Mind pani Edgar Toots (Tartu loodusmaja direktor 1959–1971 – toim) koordineerima mitme kooli roheliste maskide tegevust.

Algas see keskkooliajal, ilmselt 1960. aastal, ja kestis minu mäletamist mööda vähemalt 1963. või 1964. aastani.

Üks suur asi oli õpetada rohelistele maskidele selgeks kõik Tartu linna looduskaitseobjektid, nende hulgas näiteks kalmistu paljand, Aruküla koopad, aga ka kaitsealused põlispuud.

Üks neist, enam kui 400-aastane tamm, kasvab Lille tänava loodusmaja lähedal, loomemajanduskeskuse taga pargis.

Tagasi üles