Inimesed räägivad ja aluspüksid sosistavad

Lavastuse «Elad muudkui ja ei pane tähelegi, kuidas teise ilma satud» osatäitjad Katrin Kalma (Niina) ja Kauri Kaljuste (Seneca) mängivad kunstnik Kiwa lavakujunduses, milles on naiste aluspükse umbes 2000. Foto: Kristjan Teedema

Eelmisel nädalal langesid lähestikku pikad pühad ja Tartu Üliõpilasteatri minifestival kahe uue lavastusega. Paar päeva teatrimelu, kus peale esietenduste oli ka vestlusringe ja pidusid. Mõtlemisainet jagub.

Kalev Kudu lavastatud «Elad muudkui ja ei pane tähelegi, kuidas teise ilma satud» on populaarse vene näitekirjaniku Pavel Prjažko näidendil põhinev skisoanalüüs lauludega, Enor Niinemäe «Rääkiv Inimene» on Jüri Ehlvesti samanimelise novelli dramatiseering.

Lava- ja taustajõududena on kaasatud ka Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilasi.

Sel kevadel näitlejana lõpetav Katrin Kalma on üle mitme aasta taas Tartu Üliõpilasteatri laval, peaosas Kudu lavastuses. An-Liis Amur ja Marko Odar kultuuriakadeemiast on kunstnikena mängus Niinemäe lavastuses. Saalist vaadates vägagi viljakas koostöö.

Täiendavad lavastused

Mõlemad lavatekstid tegelevad inimeseks olemise tahkudega, «Rääkiv ...» rohkem sisemise ja «Elad ...» välisega. Kõnekas on esietenduste langemine ülestõusmispühade lähedusse, mis joonis alla mõlemat lavastust läbiva peategelase lunastuse otsingud.

Lavastuste temaatika langeb kokku ja need täiendavad teineteist mitmel moel. Mis «Elad ...» puhul vaataja sees lahti raputati, loksus paika «Rääkiva ...» vaatamisega.

Lavastuste keel on erinev, nii otseses kui ka kaudses mõttes. «Elad ...» mitmedki tegelased räägivad asjadest otse, ilma keerutamata, ja vandesõnad muutuvad kirjavahemärkideks. «Rääkiva ...» tegelaste kõne on luulelisem ja vandesõnatu, oma osa on ka korrastatusel.

Võiks öelda, et «Elad ...» on mängu toonud inimeste mõttemaailma lünklikkuse, «Rääkiv ...» aga soovib korrastada ja seletada. Kudu lavatükis tuuakse välja inimes(t)e tumedam pool ja see, millest ehk nii palju ei räägita, ning Niinemäe lavastuses tuleb esile inimese idealistlik ja helgem külg.

Kõrge ja madal käivad käsikäes ka ühe inimese piires, rääkimata elust enesest. Mõlemad pooled on alati koos eksisteerinud, ja Tartuski on mitu tänavat, kus olemas nii kõrts kui kirik. Vaja on mõlemat ja samamoodi täiendavad teineteist need kaks lavastust.

«Elad ...» on lavastus, mida tuleks vaadata avatud meelega ja enesele võiks lubada hilisemat mõttetööd. Tekib palju küsimusi, kuid vastused tulevad järk-järgult.

Pean end mõneti konservatiivseks teatrivaatajaks, kes on küll avatud kõigele uuele, kuid vandesõnad ja alasti keha laval tekitavad minus alati küsimusi. Seekord avastasin eneselegi üllatuseks, et ei häirinud mind ei üks ega teine, mõlemale on sisuline põhjendus.

Kiita tuleb Katrin Kalmat julguse eest olla lavastuses «Elad ...» nii, nagu inimene on siia ilma sündinud. See on omaette saavutus, kui laval on alasti naine, kelle hingestatud monoloogi ajal märkad end vaatavat näitlejanna silmi.

Kiwa lavakujundus

Kalmat peaosalisena toetavad üliõpilasteatri vanad ja uued näitlejad, kes etendavad värvikaid tegelasi. Ansamblis oluline on Kiwa lavakujundus – suur hulk aluspükse. Need võivad omavahel sosinal suhelda nagu inimesedki.

«Rääkiv ...» on Niinemäe teine täispikk lavastus. Selle põhjal tundub, et Kudu käe all on üliõpilasteatris aastate jooksul sirgunud võimekas lavastaja. Olevikus saab tulevikku vaid piiluda, kuid ootan huviga tema tulevasi lavastusi.

Lavastuses «Rääkiv ...» on palju tegelasi, kes justkui planeetidena tiirutavad Päikese ehk peategelasest Federicu ümber. Esietendusel oli peaosas Martin Tikk, kes suutis inimese ängid ja rõõmud vägagi edukalt välja mängida.

Tähtis roll on Niinemäe lavastuses rütmidel, mis koos näitlejate, lavakujunduse ja muusikaga moodustavad terviklikult töötava süsteemi. Edasi on antud inimese kulgemist ja tema kohtumisi teiste inimestega ning meie mõttemaailma. On tervik, kuid ruumi on ka isiklikele tõlgendustele ja vaatenurkadele.

Kaks verivärsket lavastust on iseseisvad, kuid haakuvad ja tugevdavad teineteist. Ja tuletavad meelde, et muudkui elad ega pane tähelegi, et argipäev pole vaid hall.

Ühel ja samal õhtul

• Pavel Prjažko «Elad muudkui ja ei pane tähelegi, kuidas teise ilma satud» esietendus 28. ja 29. märtsil Tartu Uues Teatris.

• Jüri Ehlvesti «Rääkiv Inimene» esietendus 28. ja 29. märtsil Genialistide klubis.