Heljo Pikhof: aiast ja august

Heljo Pikhof. Foto: Mihkel Maripuu

Rõõmustav, et riigikogu liige Margus Tsahkna võtab sõna nii olulises valdkonnas, nagu on hariduspoliitika. Vähem rõõmustab mind see, et ta süüdistab mind ebatäpsustes, lausa väärinfo levitamises. Oma artiklis «Hoiame lapsed poliitilisest kemplusest eemal» (TPM 27.3) keskendub ta sihiteadlikult ja lugejat desorienteerivalt sügava ja raske puudega lastele, kes vajavad spetsiifilisi ja mahukaid tugiteenuseid. Kõigist hariduslike erivajadustega lastest on neid ainult murdosa.

Minu probleemiasetus («Palgatõus nii õpilase kui õpetaja arvelt», TPM 20.3) oli hoopis avaramast seltskonnast ja suundumusest. Koolid on täielikus teadmatuses, kas laste (järje peale) aitamiseks nii vajalikud tugispetsialistid (psühholoogid, sotsiaalpedagoogid jt) jäävad tööle või ei.

Kui näiteks Tootsi mõõtu poisi kõrval istuks abiõpetaja, ei kõnniks ta tõenäolisest klassist välja ega koolist minema. Ainuüksi aastatel 2006–2010 langes põhikooli viimasest astmest välja 1437 poissi, lisaks 543 tüdrukut. Trend püsib, ja seda meie aina kahaneva (õpi)­laste hulga korral, mida paraku saadab psüühika- ja käitumishäiretega laste osa kasv. Rääkimata sellest, et tilk tõrva võib rikkuda parimagi õpiõhkkonna.

Loodan väga, et kooli tugispetsialistide rahastamise võtab riik enda hoolde.

Ometi on ohu märgid õhus ja usun, et igal rahvasaadikul on õigus neile tähelepanu juhtida. Sest kui Margus Tsahkna koos oma erakonna- ja valitsuskoalitsiooni kaaslastega on kindlalt teisiti otsustanud, ei ole «pikema perspektiivi lahendus» – kui austatud oponenti tsiteerida – ei minu ega opositsioonis kolleegide käes, olgu parandused nii mõistlikud kui tahes.

Siis ei aita ei ussi- ega püssirohi – isegi ööistungid mitte, tunnistab ajalugu. Valitsuserakondade häälteenamusest piisab täiesti, et säästueelnõu ka hariduses läbi suruda.

Meeldetuletuseks väljavõte põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest:

§ 46. Haridusliku erivajadusega õpilane

(1) Haridusliku erivajadusega õpilane on õpilane, kelle andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid), taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas.