Enriko Talvistu: oleks uue kuulutajaid veel rohkem

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Enriko Talvistu

FOTO: Pm

Tartu elanikel on palju tähtsamaid igapäevamuresid – mõned rohkem, mõned vähem linnavalitsemisest sõltuvad – kui keskkond, mis linnaarhitektuurina meid ümbritseb ning millest me ei pääse, kui kesklinnas liigume.

1960. aastate alguses oli kesklinnas täielik tühik. Ehitatava Vanemuise teatrihoone jalutussaali fuajeest tehti panoraamfoto, millele jäid bensiinijaam praeguse uue kaubamaja kvartalis, turuhoone, vana puitmaja kujuline bussijaam praeguse Plasku-Tasku koha peal, selle ees olnud Pioneeride park hekkidega (hilisema bussijaama kohal) ning ehitatav vana kaubamaja.

Hruštšovkadest mõned juba kerkisid ning endisest teenindusmajast (praegusest Hansakeskusest – missugune nimi!) ei tea keegi veel midagi. Riia-Turu ristmikul sõidab üle silla üks LAZ-buss, näha on üks veoauto ja mõni sõiduauto. Kahjuks pole seda panoraami linnavalitsuse arhiivist leidnud, aga uskuge mind, selline vaade oli 40 aastat tagasi.

Oli ja on

Toonase linnaarhitekti Uno Sisa (hilisem Viru kolhoosi arhitekt Haljalas) projekteeritud vana kaubamaja oli ju igati moodne asutis, mis pole tänini kaotanud teatud võlu. Sisuliselt oli see ju betoonriiul, kuhu mahtus ka Lõuna-Eesti ETKVLi (Eesti Tarbijate Kooperatiivi toonane nimetus) juhatus, restoran-baar Tarvas ning ettevõtte koosolekusaal.

Sisa oli üsna moodsa käekirjaga tagasihoidlik mees, kes veel 1980ndail tegi huvitavaid postmodernistlikke hooneid Virumaal.

Loomulikult kaeti suur osa hoonest toona igavikulise materjali eterniidiga. Sinna leidsid koha ka metallist välja keevitatud kolm daami Tarvase välisseinal ning Elmar Kitse sgrafii­topannoo restoranisaalis eneses. Maja ees oli mõnda aega ka purskkaev pronksist poisikestega. Linnaliinibussid, LAZid ja Ikarused, peatusid praegusel Uueturu tänaval.

Hiljem usurpeeris kaubamaja nime Tallinna Kaubamaja erastanud korporatsioon. Sellest alates on Tartus vaja eristada uut kaubamaja (palun ülikoolilt ja pealinnalt vabandust, et kunagi seda mingis artiklis Tallinna ülikooliks nimetasin), vana kaubamaja, kaubahoovi (samuti ümber tõstetud nimi) ning nüüd juba Tasku keskust ja Hansakeskust.

Kus keskuses käia ja kaubelda, on linnakodaniku valida. Nüüd näib tekkivat lisavõimalus uuesti hoonestatava Riia-Turu-Soola-Aleksandri kvartalina, mida siis vana kaubamaja kvartaliks kutsutaks. Kui mõned vahepealsed ajutised kiirsöögiputkad välja arvata, on see ala koosnenud ikka kaubamaja muutumatust kehandist ning kaubalaadimishoovist ja parklast selle taga.

Nüüdseks on selgunud, et vahepeal kavandatud linnaraamatukogu ja muid kultuuriasutusi sinna ei tule ning kogu kvartal on mitmefunktsiooniline ärimaa, mida masujärgne tarbijate kooperatiiv on asunud hoonestama.

Avalikkust kaasates

Arhitektuurivõistlused niivõrd vastutusrikkas kohas kesklinnas asuvatele hoonetele on juba muutunud kohustuslikuks tavaks, nii ka seekord.

Küsimusi võiks ehk tekitada Tartu Postimehe korraldatud arvamusküsitlus (27.3) eri makettide kohta – enamik tartlasi pole vist külma ilma tõttu viitsinud üsna kehvasti eksponeeritud muid materjale planšettidel sama kaubamaja vaateakendel vaatamas käia. Selline ajast etteruttamine pole erapooletu žürii suhtes kuigi aus. Aga loodame hindajate kindlameelsusele ja professionaalsusele võistluse lõpptulemuste kaalumisel.

Ometigi tekib küsimus avalikkuse kaasamisest nii tähtsal kohal asuva objekti funktsiooni ja kuju üle otsustamisel. Pole ruumi siin kirjutada avalikkuse hoiakute ja hinnangutega arvestamisest Põhjala (näiteks Taani) kultuuriruumis ning seda suisa riiklike programmide tasemel. Kardan ka, et detailplaneeringute kinnitamisest pelgalt Tartu volikogu tasandil jääb siin väheks.

Juba selle arhitektuurivõistluse üheks aluseks olnud 1999. aasta detailplaneeringut on tingimusi väljastades veidi kohendatud: algsest hoone kolmekorruselisest mahust on saanud neli korrust, ent kõrgemad mahud vajaksid eraldi detailplaneeringut, mis meie üle­bürokratiseeritud ehitusasjandust teades tähendaks ühe-kaheaastast viivitust.

Tegelikult võiks ju objekti kaalukust arvestades teha ka kiiremini. Ei pea iga kiri tolgendama vastamistähtaja ulatuses kuu aega mõne kabinetiülema laual.

Ka avalikkuse kaasamine ei pea tähendama pelgalt väljapanekut kuu aega linnavalitsuse osakonna kolmanda korruse tolmuses koridorinurgas. Tartu Postimehe küsitlus on siin isegi mõnesuguseks suunanäitajaks.

Seega panen ka omalt poolt enne žürii lõppotsust kirja mõned puutepunktid, millest lähtudes tuleks kogu seda kvartalit katvat hoonestust vaadata.

Kaubamaja ümbrus

Hoone või hooned. Võistlustingimustes räägitakse alguses hoonekogumist, hiljem ainult hoonest. See andis osalejatele signaali, et oodatakse kasti, mille järgi enamik võistlejaid ka talitas.

Ometi on juba uue kaubamaja puhul pälvinud kriitikat just kvartali kastjas vorm oma kolme(!) sissepääsuga. Olgugi et minu teada on ikka esile tõstetud liigendatud mahtusid, kõrgusi ja tänavajoontki ning eriti eriilmelisi fassaade. Ilmselt on seda raske nüüdisarhitektidele ja tellijatele seletada, aga praegu tuleb seda teha. Kasti tartlased ei taha!

Sama lugu on hoone või kogu kvartaliga. Olgu need hooned kasvõi ühe haldaja käes, ikka võiks kusagil olla mõni õhuvahe kahe-kolme erisuguse hoonemahu vahel.

Kvartali läbimine. Õigustatult on võistlustingimustes mainitud jalakäijate läbipääsu kvartalist diagonaalselt Riia-Aleksandri nurgalt Soola-Turu nurgani. Mõnes töös on sisse joonitud ka teistpidi diagonaalseid pääse, aga ma pole nende efektiivsuses eriti veendunud.

Muidugi ei tahaks, et see diagonaalne pääs oleks vaid joonlauaga tõmmatud tuulekoridor, pigem midagi liigendatumat. Ka ei peaks kõike katusega katma ning kui kaetakse, siis mis saab, kui see ööseks lukku pannakse. Ehk oleks mõistlik ka avatud variant?

Avatud ruum. Hea, et tulevast Aleksandri tänava algust kuni Soola tänavani käsitletakse juba praegu jalakäijate alana, kuhu võiks tekkida midagi uue platsi sarnast. See, mis praegu on uue kaubamaja ees Küüni tänava pool küljes, on juhuslik sillutatud ala, mitte plats. Noortel maastikuarhitektidel oleks tunduvalt realistlikum tegelda alaga Aleksandri tänava alguses kui püstitada enesele ülesandeid raudteejaama esisel tänaval.

Loomulikult võiks ka kvartali keskel olla üks või kaks avatud katustamata ala, kuhu tuulevarjus soe päike peale paistab. Võibolla tahab mõni suitsetaja seal tänavakohvikus õlut ja kohvi rüübata. Tänapäevaste konstruktsioonide lahendusi on ju igasuguseid.

Haljastus. Mul pole erilist usku meie kliimas katustel kasvavatesse puudesse või katusemurusse. Seni pole häid näiteid Eestis leidnud. Pigem võiks mõelda mõnele puule või puudereale Aleksandri, Riia või Soola tänava ääres ning siseõues, maapinna tasandil, kus juured ära ei külmu ning korralikult kasta saavad.

Ammugi ei kujuta ma ette suuremat parginurka kusagil Turu ja Riia nurgal – ei tea kellele ning istumaks ja nautimaks mida?

Liiklus. Selle uusehitisega ei tohiks (ja seda hoonestaja kulul) jääda vaeslapse ossa kesklinna bussipeatused Riia ja Turu tänava ääres. Praegused paar klaasist tüüpputkat on vaid mõnitamine, aga hea seegi.

Samuti ei kujuta ette busside peatumist Riia tänava ääres kahes reas, kus lumega tuleb ukerdada busside vahel.

Millegipärast nähti vanas detailplaneeringus ette kogu kvartali teenindamist ja parklasse sõitu vaid Soola tänavalt (sealt, kus praegugi avaparklasse pööratakse). Uutes võistlustingimustes on lubatud pääsud ka Turu ja Riia tänavalt. Olgu selle Turu tänavaga kuidas on, aga ma ei kujuta ette pööret hoonealusesse parklasse Riia tänava äärsete kesklinna bussipeatuste arvelt. Kogu liikluse Soola tänavale suunamine oleks samuti patt.

Ankurrentnik. See termin tähistab kinnisvaraarendajalt riskide võtmist: küllap ka võimaliku tulevase masu ajal keegi ikka üüri maksab, kui pankrotistunud väikeettevõtted on teised pinnad hüljanud.

Ma tõesti ei usu, et meil on sinna piirkonda vaja viiendat suurt toidupoodi, pooldan pigem väiksemaid äripindu, kuhu sisenemiseks ei pea läbima suurt vestibüüli. Ja peale selle teenindus: rätsepad, pagarid, kingsepad, arvutiparandajad, autolukksepad, kummivahetus, mööbliparandajad ja muude vajalike pisitoimetuste tegijad, kuni ma kesklinnas muid asju ajan.

Pealegi, ehk tahab keegi selles piirkonnas elada mõnel kõrgemal korrusel, näiteks Soola ja Aleksandri nurgal, ka niisuguseid leidub.

Kõrgus. Vist pole mõistlik ehmatada võistlustingimustes juba praegu tellijat ja arhitekte viitega uue detailplaneeringu koostamise raskustele, et kõrgemad kui nelja korrusega (maapealsed korrused + kahekorruseline parkla maa all) hooneosad tulevad kõne alla vaid teises ehitusjärgus ning kusagil Riia-Turu nurgal. Aga miks mitte näiteks üheksa korrust Aleksandri-Soola nurgal?

Kõik need ning mitmed teisedki siin esitatud kõhklused, kahtlused ja ideed on mitmest kommentaariumist ja muudest vestlustest läbi lipsanud. Tänapäeval peaks ühiskonna kaasamine olema elavam ning sellise mahuga hoonestust kesklinnas ei saa jätta ainult žürii ja tellija otsustada. Muidu on tulemuseks jälle üks uus plasku-tasku või pealinna ülikool.

Äsjane võistlus, millega määratakse ära põhisuunad ja -ideed, võiks anda aluse edasiseks tööks. Kahjuks ei tea, missuguse nipiga võiks ühe keskset ruumilist kuju järgiva arhitektuuribüroo kõrvale kaasata teisi arhitekte, kes tooksid sisse oma käekirja, erisuguseid fassaade ja lahendusi. Muidu tulevad kõik saelauad ühest ehituskunsti tehasest.

Tagasi üles