Basseinis saab haigust ninapidi vedada

Basseinis on pealtnäha täiesti tavalised lapsed, kelle puhul ei reeda miski, et nad põevad kroonilist liigesehaigust. Füsioterapeut Maria Velgan seisab nuudlitaolisel abivahendil ja näitab lastele ette harjutusi. Samasugusel nuudlil seisavad vees lapsedki, püüdes niimoodi harjutusi tehes tasakaalu ja jalalihaseid treenida.

FOTO: Margus Ansu

Tartu 16-aastaste tüdrukute Heneli Ristisaare ja Carmel Pukki jututeemad ei ole kahtlemata need, mis neist kuus aastat noorematel Alatskivi poistel PP-l ja Joosep Annastil. Ometi seob neid rohkem, kui pealtnäha paistab.

Kõik nad käivad ühes ja samas treeningus ning teavad, mis on liigesevalu. Heneli Ristisaar võib kirjeldada, kuidas see on, kui jalad ja selg hakkavad ühtäkki valutama, ja nii, et enam ei jõua. Et parema meelega istuksid maha.

Heneli haigestus kaks aastat tagasi.

11-aastane PP läks umbes aasta eest täiesti terve poisina õhtul magama, aga hommikul selgus, et on üleöö haigeks jäänud. Jalg oli paistes ja valutas päka alt. Suur varvas valutas ka, kinga jalga panna ei saanud.

Kui Carmel Pukki läks kolm aastat tagasi arsti juurde esimest korda põlvevalu kurtma, kahtlustas arst, et küllap see on kasvamisest – Carmel oli viimasel ajal tublisti pikemaks sirgunud. Aga ei olnud kasvamisest, oli palju tõsisem lugu.

Peagi 11-aastaseks saava Joosep Annasti haiguse tulekut mäletab ema Anu Annast paremini. Joosep oli siis kolmene. Ema räägib, et ühel hommikul laps ei kõndinud enam. Ta ei suutnud seista, sest tal valutasid puusad. Teda tuli süles kanda.

Süüdlast ei ole

Heneli, Carmel, P ja Joosep põevad kroonilist lapseea liigesepõletikku ehk juveniilset idiopaatilist artriiti. Mitte keegi ei ole süüdi selles, et see haigus neid tabas. Keegi ei ole midagi valesti teinud.

Haiguse täpset põhjust ei teata, vallandavateks teguriteks võivad olla infektsioon, trauma, stress, nihked hormonaalses tasakaalus või väliskeskkonna mõjud. Tõsi, haigestumisriski võivad suurendada pärilikkustegurid.

Carmel räägib, et kui talle ravi määrati, mõtles ta kõigepealt, et sööb rohud korralikult ära ja saab terveks.

P-d traumeeris pärast haigestumist kõige rohkem see, et trikiratas, mäesuusad, batuut ja korvpall jäid nüüd nurka tolmu koguma. Joosepil tuli õppida ilma nendeta hakkama saama.

Heneli kahetseb, et ta ei tohi enam joosta ega kergejõustikku teha. Kergejõustik meeldis talle väga.

Kui Joosep haigestus, oli ta nii väike, et ei osanud millegi üle kurvastada. Hoopis rõõmustas, sest ema sõidutas teda Alatskivilt Tartusse Aurasse. Seal oli ees palju teisi lapsi, kel kõigil sama probleem, ning Joosep ei tundnud end millestki ilma jäänuna.

Vähemalt kord või kaks nädalas kohtuvadki Heneli, Car­­mel, P ja Joosep Auras vesi­­ra­­vivõimlemistreeningus, mida juhendab Maria Velgan. Praegu on nimekirjas 32 last vanuses 4–18 aastat. On väikeste ja suurte rühm.

Koos lastefondiga

Niisugusesse vesiravivõim­­lemisrühma pääseb lastekliiniku reumatoloogi või pediaatri suunamiskirjaga ning ettevõtmist rahastab TÜ Kliinikumi lastefond. Tänavu on lastefond koostöös klubiga Tartu Maraton välja kuulutanud 11. mail peetava heateojooksu, kus kõigil, kes joosta saavad, on võimalus annetada neile, kes joosta ei saa.

Liigesehaigete laste ravivõimlemistreeningute toetamisega alustas lastefond 2006. aastal ning esimesed neli hooaega treenis lapsi füsioterapeut Margus Mustimets.

Maria Velgan on samuti füsioterapeut, kuigi esialgu veel Tartu Ülikooli füsioteraapia magistrant.

Peagi asub ta kaitsma lõputööd «Vesivõimlemise mõju juveniilse idiopaatilise artriidiga kooliealiste laste funktsionaalsetele võimetele».

Velgan on keskendunud oma magistritöös sellele, kas ja kuidas paraneb trenniskäivate laste jalgade liigeste liikuvusulatus ja lihasjõud. Ta on uurinud lapsi 12-nädalase treeninguperioodi vältel.

«Ma ei saa küll väga põhjapanevaid järeldusi teha, sest laste hulk oli väike, aga julgen siiski öelda, et vesivõimlemisega on artriiti põdevate laste jalgade lihasjõudu võimalik parandada,» sõnab ta ja selgitab, et ainult tugevad lihased aitavad liigeseid kaitsta, sealhulgas vähendada nende kulumist.

Vees langeb liigestele väiksem koormus, nii saavad lapsed basseinis ka hüpata ja joosta, mida nad saalis teha ei tohi. Pealegi on liikumine ja füüsiline koormus neile sama vajalik kui kõigile kasvavatele lastele. Ikka selleks, et nad oleksid vastupidavad ja areneksid hästi ning et neid sagedase liigesevalu tõttu ei ohustaks muud vähesest kehalisest aktiivsusest tingitud terviseprobleemid.

Heneli ja Carmel ütlevad, et nad käivad trennis mitte ema või arsti soovituse, vaid eelkõige iseenda pärast. Nad ei ole sugugi masenduses või kurvad, sest haigus ei sega neil kooliskäimist ega sõpradega suhtlemist. Pealegi on sõbrad osavõtlikud ja toetavad.

Pühendunud emad

Alatskivi poiste P ja Joosepi trenniskäimise nimel pingutavad emad Made Uus ja Anu Annast küll kõvasti.

Poisid tuleb ju maalt linna trenni organiseerida. Muid sobivaid treeninguid nad oma poistele leidnud aga ei ole, sest igal pool huvitutakse eelkõige tulemustest ja võistlustest. Trenne, mille siht oleks osalemisrõõm ning kust võiks haiguse ägenemisel ka puududa, tundmata hirmu, et nüüd jääb teistest maha, ei ole.

11-aastane P ütleb, et kui ta aasta tagasi haigestus, läks tal tuju nulli küll, kuid nüüd on ükskõik – elu ei ole õnneks seisma jäänud. Vesivõimlemistrenn on tema meelest päris normaalne ja treener samuti.

Tagasi üles