Uus antikvariaat võttis nime kirjandusklassikast

Bukinist ja bibliofiil Aulis Fischer (esiplaanil) ostis Inderlinist lasteraamatu, mille talle müüs Iris Matjus, pidades enne hinna üle nõu oma abikaasa Ülo Matjusega. Samal ajal uuris kunstnik Ilmar Kruusamäe (tagaplaanil vasakul) vanavara. Foto: Kristjan Teedema

Kui reporter ja fotograaf jõudsid antikvariaadi Inder­lin ukse taha, astus sealt tänavale filosoof Ülo Matjus. Hetke pärast nägid toimetuse esindajad aga Ülo Matjust askeldamas raamaturiiuli ja vanavara vahel.

Kahel Ülo Matjusel on üsna sarnane hääl ja peabki olema, sest nad on isa ja poeg. Juunior ja tema abikaasa Iris Mat­jus avasid eelmisel laupäeval antikvariaadi. Ülo Matjus vanem on bibliofiil ehk raamatute koguja.

Oskar Lutsu linnaraamatukogu peahoone vastas tegutsev uus antikvariaat sai nimeks Inder­lin. Millest selline nimi?

Juunior võttis letilt õhukese raamatu, millel on seesama pealkiri. Lutsu uurija Liivi Rosenvald peab «Inderlini» (1920) sama heaks lastejutustuseks, nagu on «Nukitsamees». Mõlemad kirjutas Luts oma pojale Georgile mõeldes.

Kui Ülo Matjus rääkis sellest, kuidas tal tekkis raamatute ja vanavara kogumise ning üldse kollektsioneerimise huvi, siis meenutas ta kõigepealt kodu. «Kogumise huvi ja armastus raamatu vastu on lapsepõlves kodus sisse pandud,» ütles ta.

Enne Inderlini asutamist on Iris ja Ülo Matjus korraldanud kontserte. Viimati tõid nad paar nädalat tagasi ülikooli aulasse laulma Siiri Sisaski.

Kogujad ja uudistajad

Kogujad ja muidu vaatajad leidsid Inderlini juba esimestel päevadel üles.

«Puhata ei ole me saanud. Kes käib uut antikvariaati uudistamas, kes tuleb teadlikult mingit asja või raamatut otsima või müüma,» ütles Ülo Matjus. «Lasteraamatuid küsitakse palju. Keraamilised lõikelauad on viimseni ära ostetud, üheeuroste raamatute kast on samuti osutunud väga populaarseks.»

Raamatute hulgas on In­derlini põhisuund selline: Eestis trükitud, Eestiga seotud, eestikeelsed raamatud. «Kui ostmisest rääkida, siis on eelistatud enne 1945. aastat ilmunud raamatud.»

Kogujaid on igasuguseid. «Mina kogun Looduse lasteraamatuid,» ütles Aulis Fischer.

Tal on endal võimas antikvariaat, kuid selle sarja 31. raamatut, Elmar Valmre «Mardi esimene suur teekond» (1936), tal veel ei olnud ja saigi selle Inderlinist. Uue antikvariaadi raamatuvalikut vähemalt paaril esimesel lahtioleku päeval nimetas Fischer heaks.

Samal ajal Fischeriga vaatas vitriinid ja riiulid üle kunstnik Ilmar Kruusamäe. Ta oli parajasti teist korda Inderlinis.

«Mina leidsin juba esimesel päeval «Kalevipoja», mida mul veel ei olnud,» ütles Kruusamäe. «Ma kogun «Kalevipoegi» illustratsioonide pärast, mul on nende erinevaid trükke üle viiekümne. See on väga hea antikvariaat.»

Mitu kohta südalinnas

Inderlin ei ole ainus koht Tartu südalinnas, kust saab vanu raamatuid osta. Saja sammu kaugusel on Küütri Raamat, kus on suurepärane valik venekeelset kirjandust, kusjuures uusi paistab vanadest raamatutest rohkem olevat.

Vähem kui kakssada sammu eemal tegutseb Küütri tänavas antikvariaat Saurus (raamatuid on vähe). Kõrvuti ühe maja keldris Rüütli tänavas pakuvad rikkalikus valikus vana trükisõna Ruum ja Raamat ning Gildi Antiik. Inderliniga samas majas toimetab ja müüb oma raamatuid kirjastus Pet­rone Print.

Enne Inderlini tegutses Küütri ja Kompanii tänava nurgal veinipood 75cl, enne seda raamatukauplus Krisosto­mus ja veel varem reklaamibüroo Must Kass.