Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Priit Pullerits: lahing jätkub

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade FOTO: Margus Ansu

Üleeilne rahvusvahelise spordiarbitraaži otsus kaasuses Andrus Veerpalu versus rahvusvaheline suusaliit tuletas kentsakal kombel meelde USA presidendivalimisi 2000. aasta lõpus. Kui mäletate, siis seal läks häälte lugemise segaduse tõttu võitja otsustamiseks vaja ülemkohtu otsust. Ja kui otsus pisut rohkem kui kuu aega pärast valimisi viimaks tuli, pidid telereporterid ülemkohtu hoone ees seistes meeleheitlikult neile ulatatud paberikuhja lappama, et sealt välja lugeda, mida ülemkohus lõppude lõpuks ikkagi ütles. Kuigi iseenesest taandus otsus lihtsalt tõdemusele: presidendiks saab George W. Bush, mitte Al Gore.

Sama lihtne tundub CASi otsus kaasuses Veerpalu versus FIS: toetada Veerpalu apellatsiooni 12. septembrist 2011 ja tühistada FISi dopingupaneeli otsus 22. augustist 2011. Ehk teisisõnu: Veerpalu on sportlasena taas puhas poiss, sest karistus on maha võetud.

Mõistetav, et selline otsus tekitas esimese hooga suures osas rahvast võidujoovastuse. «No kurat, märja silma peale võtsin üle mitme aasta kohe sada grammi,» tunnistas mulle üks suusasõber.

Aga kui Eesti ajakirjanikud CASi 75 lehekülje paksuse otsuse kätte said ja asusid seda uurima, nagu lappasid Ameerika telereporterid enam kui tosin aastat tagasi presidendivalimise otsust, tuli kiiresti välja, et Veerpalu kaasuses langetatud otsus pole kaugeltki nii mustvalge ja ühene, nagu kaugelt vaadates paistab.

Näiteks selgus, et Veerpalu kaitsemeeskond ei suutnud üheski punktis tõestada rahvusvaheliste standardite rikkumisi või puudujääke dopinguproovi võtmisel, mis võinuks põhjustada valepositiivse tulemuse. Ei suutnud rahuldaval tasemel tõestada, et raske treening suurendas Veerpalu kasvuhormooninäitu ja et väide Veerpalu geenimutatsiooni kohta on põhjendamatu spekulatsioon. Ent mis kõige olulisem: «Kokkuvõttes, [kohtunike] paneel märkis, et selles juhtumis oli mitmeid asjaolusid, mis viitavad selles suunas, et sportlane [Andrus Veerpalu] tegelikult manustas endale kehavälist kasvuhormooni.»

Ei, see kõik ei muuda arbitraaži lõppotsust, mis tühistas Veerpalule määratud võistluskeelu. Kokkuvõttes on kohtuotsus siiski õigeksmõistev. Aga nagu selgitas Delfile CASi peasekretär Matt­hieu Reeb, ei ütle arbitraaži otsus, kas Veerpalu tarvitas dopingut või mitte. Otsus ütleb tema sõnul vaid seda, et teaduslikud tõendid, mille põhjal WADA on kehtestanud piirmäärad tehisliku kasvuhormooni tuvastamiseks organismis, ei olnud piisavad, et mõista Veerpalu kahtlusteta süüdi.

Tekitatud olukorras, kus Veerpalu on kokkuvõttes võitnud, aga kahtlused ripuvad õhus edasi, jääb tõlgendamise küsimuseks, kas kuulutada, et õiglus võidutses, või väita, et moraalne süü jääb talle endiselt alles. Ja selle tõlgendamisele eilse, tänase ja küllap ka järgnevate päevade väitlusmäng või sõnasõda, ükskõik kuidas seda nimetada, ilmselt keskendubki.

Teisisõnu: üks asi on võita arbitraažis, aga sootuks iseasi on võita lahing ka avaliku arvamuse areenil. Kas enamik jääb uskuma, et Veerpalu on lõplikult puhtaks pestud, või jääb suurt osa rahvast endiselt närima kahtluseuss, et dopingu kasutamise versioonile pole lõplikku kriipsu siiski peale tõmmatud?

Erinevalt arbitraažist ei saa võitlust avalikul areenil võita teadlaste asjatundliku ega juristide tehnilise abiga. Sest enamik ei saa sellest, mida nood, eriti teadlased, räägivad – nagu isovormide suhtarv ja statistilised piirväärtused –, nagunii tuhkagi aru. Nüüd maksab lihtsate sõnumite rohkus, jõulisus ja tõhusus.

Mati Alaver tegi esmaspäeva õhtul intervjuus AK spordisaatele oma lühikeste, kõlavate, veenvate, kergesti seeditavate vastustega otsa lahti. Vanameistrilt igal juhul tema parimate päevade tasemel esitus! Kristjan Port, Eesti Antidopingu nõukogu liige, esindab väitluses neid, kes näevad äsjast otsust mitte nii mustvalgelt nagu Alaver. Ta esines selgelt, kuid siiski liiga malbelt, et häälelt karusele, otse kaamerasse vaatavale Alaverile sugestiivsuselt vastu saada.

Igatahes tõotab tulla huvitav heitlus, kumma poole – kas «Veerpalu puhas!» või «Aga kahtlused ju jäävad ...» – hääl rohkem kõlama jääb. Ent juba praegu võib väita, et ükskõik, mida arbitraaž ütles, ja ükskõik, mis nüansse ta otsusele lisas, taandub taas kõik suuresti usu küsimuseks. Täpselt nagu kaks aastat tagasi. Ses mõttes, paraku, pole me algpunktist päris lõppu küll veel jõudnud. Mis seal salata, edasi aitaksid WADA uued uuringud. Misjärel saaks loodetavasti ükskord otsuse, kus poleks enam viidet, et mitmed asjaolud viitavad dopingu tarvitamisele.

Tagasi üles
Back