Ivari Padar: iseolemise tagab ühtne Euroopa

Ivari Padar
, Euroopa Parlamendi liige, Sotsiaaldemokraatlik erakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ja Euroopa Liidu lipp.
Eesti ja Euroopa Liidu lipp. Foto: Toomas Huik / Postimees

Täna saab Eesti teine iseseisvusaeg vanemaks kui meie esimene iseseisvusaeg. Eks see ole muidugi igaühe enda asi, kui tähtsaks ta seda päeva parasjagu peab, ent igal juhul paneb see verstapost mõtlema. Sellele, kui nooruke on meie tegelik iseseisvus: kokku vähem kui siinkirjutajal eluaastaid. Ja mina pean end veel väga nooreks meheks.

Olgu siis aastad 1918–1920 või 1991, mõlemale ajale on iseloomulik, et meist ida pool on lokanud nõrkus ja kaos, meist läänes on olnud enam kindlust.

Lisaks meie omaenda tahtele on nende aegade poliitiline olukord see, mis on meie iseseisvusele suuresti kaasa aidanud. Seetõttu on praeguses olukorras, mil Venemaal on aina jõulisemalt kuulda impeeriumi taastamise nostalgiat ning Nõukogude Liidu lagunemist peetakse 20. sajandi suurimaks katastroofiks, ääretult lühinägelik kuidagi irisevalt ja põlastavalt suhtuda Euroopa Liidu käekäiku.

Meie huvi saab olla üks: et Euroopa Liit oleks tugev ja koostöövõimeline, suudaks oma siseprobleemid ületada ning et raskesti saavutatud kooslus mingil juhul ei laguneks.

Eestis peaks ju ometi elama mälestus esimese ja teise maailmasõja veristest kaevikutest, sellega kaasnenud inimohvritest. Ei möödu nädalatki, mil eridemineerijad tollest ajast pärit lahingumoona, olgu maal või merel, likvideerides neid aegu meile meelde ei tuletaks.

Väga lugupeetud Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker viitas oma hiljutises intervjuus Saksa tippväljaandele Der Spiegel võimalikule sõjaohule Euroopas. Eelkõige pidas ta silmas suurenenud euroskeptitsismi Euroopa Liidu lõunapoolsetes riikides. Need on arukalt mehelt tulnud arukad hoiatused.

Suurte probleemide lahendamise kõrval – olgu näitena toodud Küpros – tegeleb Euroopa Liit praegu oma tuleviku planeerimisega ning on seadnud eesmärgi, milline tahetakse välja näha aastal 2020. Teisisõnu, meie ühine eesmärk on, et see kooslus oleks majanduslikult ja sotsiaalselt tugev, head haridust ja häid töökohti pakkuv. Selle nimel käivad ka arutelud ühise rahakoti üle.

Juba praegusedki märgid sellest, et Eestil on võimalus järgmisel seitsmel aastal oma elu arendada ligi 6 miljardi Euroopast tuleva euro eest – olgu põllumajanduses, regionaal-, haridus- ja teaduselus või mujal –, on väga positiivsed. Olgu rõhutatud, et meie endi panus sellesse samasse ühiskassasse on samal perioodil ligi 1,4 miljardit eurot ehk üle nelja korra väiksem kui vastu saadav. Meie asi on, kuidas seda võimalust hästi kasutada.

Muidugi on need töised läbirääkimised. Keegi pole ometi arvanud, et 27 liikmesriiki kõik ühte jalga sammuma seada peaks olema lihtne ülesanne. Näiteks ainuüksi põllumajanduspoliitikat puudutavates-

se seadustesse tegi europarlament 8000 muudatusettepanekut, mis kõik vajasid läbiarutamist.

Aga küll need asjad mõistlikult läbi räägitakse – selles ma ei kahtle. Sest ka minu kolleegide hulgas europarlamendis (ja meid on 754!) on kindlasti valdav soov arendada ühtset Euroopat ning hoida meie regioonis stabiilsust ja tasakaalu.

Keegi pole ometi arvanud, et 27 liikmesriiki kõik ühte jalga sammuma seada peaks olema lihtne ülesanne.

Eks Euroopa Liidul on oma tähendus igale liikmesriigile eraldi. See, miks euroliit on tähtis näiteks Maltale ja Portugalile, ei pruugi olla sama, miks Eestile, Lätile, Leedule. Meie esimene huvi selles suures koosluses osaledes on saada suuremat tuge meie iseolemisele, isegi kui selle nimel tuleb teha kompromisse. Liitu kuulumisega kaasnevad võimalused investeerida meie eluolu paremaks muutmiseks on selle koostöö oluline, ent mitte tähtsaim asjaolu.

Loodan, et mu arutluskäik on lihtne, ent samas tundub, et aeg-ajalt tuleb seda lihtsatki tõde meelde tuletada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles