Margus Tsahkna: hoiame lapsed poliitilisest kemplusest eemal

Margus Tsahkna
, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees (IRL)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margus Tsahkna.
Margus Tsahkna. Foto: Mihkel Maripuu

Riigikogu liige Heljo Pikhof kirjutab 20. märtsi Tartu Postimehes õpetajatest, hariduslike erivajadustega õpilastest ja tugispetsialistidest. Rõõmustav, et rahvasaadik võtab sõna olulistel teemadel ja väljendab oma muret.

Kurvastav on aga see, et kirjutises on hulgaliselt ebatäpsusi ja väärinfot. Hariduslikud erivajadused on tõsine teema, mistõttu pole kohane ebatäpse infoga emotsioonidel mängides seda poliitilisse kemplusse tõmmata.

Risti vastupidi

Artiklist jääb mulje, et riik tahab vastutusest kõrvale hiilida ja suunab erivajadustega õpilased tavakooli. Tegelikkuses on olukord täpselt vastupidine.

Riik plaanib hoopis suurendada oma kohustusi. Ühtegi erivajadustega õpilast ei saadeta riigi erikoolist tavakooli. Erikoolides kohti ei vähendata. Et laste hulk väheneb, siis võimalus vajaduse korral riigi erikooli saada hoopis suureneb.

Riigi kohustus on luua hea õpikeskkond lastele, kes vajavad kõige erilisemaid ja ressursimahukamaid teenuseid, mille pakkumine käib enamikule omavalitsustele üle jõu.

Tuleb ka meeles pidada, et sügava ja raske puudega lapsed vajavad terviklikke eritingimusi, mis ei kätke endas ainult hariduslikku poolt, vaid ka sotsiaal- ja rehabilitatsiooniteenuseid. Ning siin on vajalik nii haridus- ja kultuuriministeeriumi, sotsiaalministeeriumi kui ka kohalike omavalitsuste ja erainitsiatiivi koostöö.

ETV «Jõulutunneli» saates 2012. aastal ühiskonna suure moraalse ja rahalise toetuse saanud erainitsiatiivil põhinev Maarja Päikesekodu projekt vaimupuudega lastele võiks olla selline näide Lõuna-Eestis, kuna siinkandis sellist kompleksset lahendust ei ole.

Erikool erilisimatele

Kindlasti ei suunata erikoolides õppivaid lapsi meelevaldselt tavakooli, mida minister selgesõnaliselt ka riigikogu ees kinnitas. Selliste hirmude külvamine õpetajate ja õpilaste seas on ääretult pahatahtlik. Lapsevanemale jääb õigus valida tava- ja erikooli vahel.

Nagu sõnatud, on eesmärk, et erikoolides oleks piisavalt õppekohti ning kõige erilisematel lastel oleks võimalus seal õppida.

Praegu on suurim raskus see, et erikoolide võrk on pärit nõukogude ajast. Eesti eri nurkade lastele, kes vajavad spetsiifilisi ja mahukaid tugiteenuseid, pole tagatud võrdseid tingimusi, sest õppeasutuste jaotus piirkonniti, puudeliigiti ja omandivormi alusel on pärit mitmekümne aasta tagusest ajast ega vasta praegustele ega tuleviku vajadustele.

See on tõsine küsimus ning sellega riik ka tegeleb. Kuid koolivõrku ei saa parandada kiirustades – eesmärk on aasta 2020. Koolivõrgu parandamine jällegi ei tähenda laste tavakooli saatmist, vaid just kvaliteetsete õppekohtade viimist sinna, kus neid kõige enam vajatakse.

Lapsed peavad saama õppida seal, kus on neile kõige parem. Praegune nõukogude ajast pärit koolikorraldus eraldab eakaaslastest tihti ka need lapsed, kes saaksid tavakoolis väga hästi hakkama.

Lääne-Euroopas on juba aastakümneid rakendatud kaasava hariduse põhimõtet. See tähendab, et kõigil lastel, kes saavad õppida koos tavaeakaaslastega, peab olema see võimalus. Näiteks diabeediga lapsi ei pea peitma ühiskonna eest ära.

Kõik haridusest kõrvale jäämise ohus õpilased tuleb kaasata võimetekohaselt õppetegevusse ning võimaluse korral just tavaõppesse. Samuti peavad erivajadustega õpilased saama piisavalt tuge nii tava- kui ka erikoolis.

Ühele osale hariduslike erivajadustega õpilastele, eelkõige raskete puuetega õpilastele, on parimaid õpitingimusi võimalik luua erikoolides ja -klassides.

Üldhariduskoolides on praegu 135 000 õpilast. Raskete hariduslike erivajadustega lapsi on sealhulgas umbes 2800.

Eestis on praegu 44 erikooli (neist 25 on riigikoolid), kus õpib ligikaudu 3600 õpilast.

Mingi hariduslik erivajadus on märgitud 17 protsendile ehk 24 000 õpilasele. Enamikul juhtudel on need õpilased (ajutise) õpiraskusega ning psüühika- ja käitumishäiretega, puuetega lapsi on nende hulgas vähe. Neist suurem osa, 79 protsenti, õpibki juba üldhariduskooli tavaklassis, kus nad saavad üldjuhul hästi hakkama.

Lahendus riigikogu käes

See viib omavalitsuste ja tugispetsialistide teemani. Heljo Pikhof eksib, kui väidab, et nüüd kaotatakse võimalus maksta riigi rahast palka tugispetsialistidele.

Tõepoolest, õpetajate palka selleks enam kasutada ei tohi. Viimasel kahel aastal seda lubati ning tulemus polnud mitte tugispetsialistide hulga suurenemine, vaid õpetajate palga suhteline langus.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on selle vastuvõtmisest saadik olnud kirjas, et tugispetsialistide rahastamise eest vastutab koolipidaja, kelleks riigikooli puhul on riik ja munitsipaalkooli puhul kohalik omavalitsus.

Kohustuse ja vastutuse selline jaotus on kehtinud juba 1990. aastate algusest. Nelja aasta eest arutatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses täpsustati seda veelgi selgema sõnastusega.

Tõsi, nagu Heljo Pikhof ka viitab, on riik viimasel kahel aastal lubanud haridustoetuse õpetajate palgaraha seest, nn lõtkust, mida võis kasutada muu hulgas ka tugispetsialistide rahastamiseks. Teisisõnu sai omavalitsus 2011. ja 2012. aastal asendada enda panuse tugispetsialistide palkadesse õpetajate ja koolijuhtide palgatoetuse rahaga, kuid arusaadavatel põhjustel pole see jätkusuutlik lahendus.

Raha kasutamise korda ei lõdvendatud mõttega, et kohalikel omavalitsustel kaoks vastutus tugiteenuste tagamise eest koolides.

Riigi andmebaaside andmetel tugispetsialistide hulk aastatel 2010–2012 ei kasvanud, kuid vähenes õpetaja keskmise palga suhe riigi keskmisesse palka.

Pikhofil on õigus, et ka käesoleval aastal on mõeldud koolidele välja jagada üle 3,3 miljoni euro mullust eelarvejääki, et tugispetsialiste rohkem toetada. Seda raha küsisid omavalitsused ning mõeldud on toetada omavalitsusi, kuni riigikogu (sealhulgas saadik Heljo Pikhof) loob rahastamises selgust.

Kummaline, et selline samm leiab kriitikat riigikogu liikme silmis. Pikema perspektiivi lahendus ongi riigikogu ning ka Pikhofi käes, sest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse raames otsustas riigikogu arutada tugispetsialistide teenuse rahastuse ja vastutuse küsimusi.

Kohatu on väita, et riik pani omavalitsuste õlgadele lisakohustusi ning raha juurde ei anna. Mullu anti omavalitsuste koolidele õpetajate töötasutoetuseks 143 miljonit ja tänavu 160 miljonit eurot.

Just selliste vastanduste ja laste kulul poliitmängude vältimiseks ongi õige haridusministri eesmärk teha omavalitsustele eraldatud haridustoetuse kasutamine läbipaistvaks.

Samal teemal: Heljo Pikhof, «Palgatõus nii õpilase kui ka õpetaja arvelt», TPM 20.3.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles