Toomkirikus paljastus hauakast

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi direktor Mariann Raisma ja arheoloog Heiki Valk ütlesid, et keskaegse hauakasti leidmine toomkiriku põranda alt on ootamatu ja harukordne. Foto: Margus Ansu

Tartu toomkiriku, nüüdse ülikooli ajaloo muuseumi fuajeepõranda alt paljastus läinud nädalal keskaegne tellistest laotud hauakast, mida arheoloogid hindavad Tartus harukordseks leiuks, kuid leid tekitab ka kimbatust.

Arheoloog Heiki Valk ütles eile, et Tartu toomkirikust pole ühtegi nii terviklikult säilinud hauakasti varem leitud ja neid ongi seal ilmselt olnud vähe. Rohkesti on neid olnud Tartu Jaani kirikus – kui seal põrand avati, paljastus terve kärjestik. Need olid valdavalt uusaegsed.

«Aga see siin on keskaegne, pole osa kärjestikust, on täiesti omaette. Tõenäoliselt on see Liivi sõja ajal rüüstatud, aga põhjani ei ole veel lahti võetud,» lausus Valk.

Nii ei ole teada, kas see kadunuke, kelle kõrget positsiooni lubab arvata mitte üksnes hauakasti ladumine, vaid ka selle asukoht lõunalöövis otse kooriruumi piiril, veel hauas puhkab.

«Huvitav on see, et kasutatud on eri kvaliteediga telliseid. Tundub, et mõned kivid on kehvasti põletatud, üks tellis lausa põletamata,» rääkis Valk. «Nagu oleks keskaegset haltuurat tehtud ja mängitud tellija arvel väikest petumängu, tõenäoliselt millalgi 15.-16. sajandil, täpselt me ei tea.»

Sellest hauakastist ei ole seni veel ühtki leidu. Hauakasti saab keskaega paigutada selle järgi, et venelased rüüstasid toomkiriku kohe Liivi sõja alguses ja see jäi varemetesse. Kroonik Balthasar Russow jutustab, kuidas hauaplaadid pöörati ümber ja hauad otsiti läbi lootuses leida väärisesemeid.

Keskaegseid telliseid taaskasutati ka hiljem, kuid Toome varemetesse ei maetud hiljem nii väärikaid inimesi, kellele ehitada hauakasti, on teadlastel põhjust väita.

Juhuslik leid

Leid oli ootamatu ja lõi mõnevõrra sassi ülikooli ajaloo muuseumi plaanid.

«Tegelikult tahtsime vetsusid remontida, aga siis läks asi täiesti käest ära,» jutustas muuseumi direktor Mariann Rais­­ma. «Oli vaja torusid vahetada, selleks tuli põrand üles võtta, ja oli mõte eksponeerida klaaspõranda all varemete vahelt välja kaevatud keskaegset hauaplaati, mis on muuseumi trepi all oodanud oma aega.»

Hauaplaadile oli süvend kavandatud fuajee põranda keskele ning pisut enne, kui vajalik sügavus käes, tulid lagedale tellised ja paljastus hauakast.

Nüüd on muuseum küsimuse ees, kas eksponeerida klaaspõranda all hauaplaati koos hauakastiga või ilma. Probleeme on kaks. Esiteks läheb raha rohkem. Aga veelgi olulisem on, kuidas saavutada klaaspõranda all piisav ventilatsioon, et maapinnast õhkuv niiskus ei kondenseeruks.

Kõnealuse hauaplaadini jõudis 2008. aastal arheoloog Martin Malve, kui ta uuris toomkiriku varemete vahel kultuurikihti. Hauaplaadil on isiku portree ja mõned minuskelkirjas tekstikatked on nüüdseks loetud. Need ütlevad, nagu Valk refereeris, et tegemist on väga targa või õpetatud mehega, vikaariga, kes oli toomkapiitlis, tema nimi on Stepha-nus de Velde.

Raisma sõnul võiks oletada, et tegu on omaaegse Tartu piiskopi sugulasega. Ta lisas, et Tartu toomhärrade loendist seda nime ei leia.

Muudki põnevat

Arheoloog Raido Roog täiendas, et põranda tasapinnalt hauakasti ümbert on praeguseks leitud 14. sajandi hõbemünte ning segatud luid, ühtki tervemat matust siiski mitte.

Valk lisas, et poolteiselt ruutmeetrilt suure hulga müntide leidmist – seni viis – saab seletada altarilähedase paigaga, kuhu neid ikka pudenes.

«Uhkemaks leiuks võib pidada brokaatriiet, seda leidsime päris palju tükke, on kuldse niidiga,» ütles Roog. See on ilmselt üks vanemaid brokaadileide Tartus.

Arheoloogiadoktorant Riina Rammo ütles tekstiilikatket mikroskoobi all uurides, et ühes servas on säilinud metallniite, ilmselt hõbedast, kuid kullatud. Tõenäoliselt on need kellegi surirõivaste jäänused.