Veebisait õpetab endast lugu pidama

Maris Laidre ütleb, et iga inimese käitumine, iseloom, maailmavaade ja välimus teevad tast selle, kes ta on – tema enda. «Me kõik peaksime oma erilisust väga kõrgelt hindama ning mitte püüdma olla kellegi teise moodi,» sõnab ta. Sellest tõdemusest sündis portaalile pealkiri Eriline.ee.

FOTO: Erakogu

Tantsupedagoog Maris Laidre on üks neist, kes on uue, söömishäiretele keskendunud veebiportaali loomise taga. Ta meenutas, et ajal, mil tema oma probleemiga maadles, tundis ta niisugusest eestikeelsest keskkonnast väga suurt puudust.

Internetilehekülg www.eriline.ee jagab infot söömishäirete avaldumise vormide kohta, pakub juhiseid, kust abi leida, ning selgitab, mida kujutab endast tervenemisprotsess.

Ka on seal pööratud tähelepanu noorsportlastele ja meestele ning just meeste osa on peagi täiendust saamas. Lisandumas on eakatele, rasedatele ja imetavatele emadele mõeldud teemaplokid. Tulevikus on plaanis sisse seada foorum, kommenteerimise võimalus ning spetsialistidele küsimuste esitamise koht.

25-aastane Maris Laidre teab, et söömishäire on haigus, millesse haigestutakse nagu ükskõik millisesse muusse haigusesse ning selles ei ole midagi häbenemisväärset. Seepärast ei karda ta avalikult rääkida oma elus peaaegu kümme aastat kestnud piinavast perioodist, mil ta end sõna otseses mõttes terroriseeris. Kord sõi ta väga vähe, end samal ajal väsimatult treenides, teinekord sõi ta pidurdamatult palju, samal ajal söömissööstudega võideldes ja ennast süüdistades.

«Tõsi on see, et meie ühiskonnas ei ole söömishäiretest kerge rääkida,» tunnistas ta. «Ikka peetakse seda pigem mingiks noorte tüdrukute kiiksuks kui haiguseks, mida on vaja ravida.»

Marise lugu

Maris Laidre kasvas Tõrvas ja läks sealt Viljandi kultuuriakadeemiasse edasi õppima tantsukunsti. Ta ütles, et kahtlemata on ta loomuses suurel määral perfektsionismi, mis teda kooliajal piitsutas ning  oma kehale rõhku panema sundis. Tantsuõpinguis edukas olemine tähendabki ju eelkõige head kehalist võimekust ning suurt hulka füüsilisi treeninguid.

«Kõige hirmsamad olid suved, sest siis trenne ei nõutud, ja kuigi ma sundisin end siis ise treenima, võtsin ikka kaalus juurde,» meenutas ta. «Enne 1. septembrit tabas mind alati paanikahoog ning ma võisin nädal aega söömata olla selle nimel, et uue kooliaasta alguses oma head vormi demonstreerida.»

Neljanda kursuse algul Maris sellesse rattasse uuesti hüpata aga enam ei suutnud. Ta rääkis oma vaeva südamelt ära ühele lähedasele kursuseõele ning nuttis end tema najal tühjaks. Sõbranna mõistis ning pani ka Marise mõistma, et tüdruk vajab abi. Tantsukunstiõpingud tuli tervise nimel aastaks katkestada.

Maris Laidre jutustas, et ta oli väga rõõmus, kui tal lõpuks avanes võimalus haiglasse pääseda. See oli tema uus algus. Pärast Tartu Ülikooli Kliinikumi söömishäirete keskuses ravil olemist kutsuti teda ka veel ühte söömishäiretega inimestele mõeldud päevaravirühma, mis oli sotsiaalministeeriumi tollane katseprojekt ja mida korraldas Tartus asuv Amb­­ro­­medi kliinik.

Seal kohtus ta oma saatuse- ja mõttekaaslase Sandra Morgeniga, portaali Eriline.ee teise algatajaga.

Sandra lugu

25-aastane Sandra Morgen on lõpetanud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ning praegu õpib ta Walesis tervisepsühholoogiat.

Sandra söömishäire diagnoositi kolm aastat tagasi ajal, mil ta viibis vahetusüliõpilasena Belgias. Ta lähedased olid temast kaugel, ta ei mõistnud kohalikku keelt ning ta praktikakoht oli surevate haigete osakond.

Paljud asjad kippusid kontrolli alt välja libisema. Ainus, mida Sandra kontrollida suutis, oli oma keha ja söömine. Ta seadis endale väga ranged reeglid, toitudes ainult värsketest taimedest. Kui isud muutusid piinavaks, keskendus ta veelgi rohkem sellele, et ta ei libastuks.

Sandra Morgen rõõmustab nüüd, et õnneks sai ta Belgiast naastes oma haigusele kiiresti jälile ja tervenemine on läinud edukalt.

Kodulehekülje loomise idee turgatas talle pähe Ambromedi kliiniku raviprogrammis osaledes. Ta kohtas seal inimesi, kes olid oma probleemi varjanud aastaid, enne kui otsustasid abi paluda.

Mõistmatus ja hirm

Sandra meenutas ka seda, kui raske oli olnud tal oma lähedatele ja sõpradele selgitada, mis temaga haigestudes juhtus. «Mu ema on olnud mulle väga suureks toeks, kuid ka tema tunnistas, et tegelikult ei mõista ta selle haiguse olemust,» rääkis Sandra. «Mina võisin välismaistelt internetisaitidelt endale vajalikku infot hankida, kuid paljudel on see puuduliku inglise keele tõttu raskendatud.»

Sandra meelest on lõhe söömishäirega inimese ja spetsialisti vahel üldse põhjendamatult suur. «Hirm abi küsida tekib juba mõttest, et nüüd mind sunnitakse sööma ja kõik pingutused kaalu kaotada lähevad luhta,» rääkis Sandra Morgen. «Tekib hä­­bitunne, et ma olen läbi kukkunud ja nõrk. Ning et kõik selle, mis minuga toimub, olen ma ise välja teeninud.»

Tartu Ambromedi kliiniku juht Jelena Põldsam ütles, et eelmisel suvel tulid need kaks tüdrukut – Sandra Morgen ja Maris Laidre – ta juurde jutuga, et neil on küpsemas üks idee.

«Nad jagasid mulle oma veebilehe mõtet ning me arutasime selle koos läbi,» meenutas Põldsam. «Kõik söömishäiretega seotud artiklid ja tekstid said enne portaali avamist meie kliiniku spetsialistide poolt üle vaadatud ja toimetatud.»

Üllas idee

Jelena Põldsam lisas, et talle läheb väga korda nende tüdrukute kaastundlik meel ning see, et nad ei rõõmusta mitte ainult selle üle, kui on ise abi saanud, vaid tahavad aidata teisi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku söömishäirete keskuse juhataja Anu Järv märkis, et nende statsionaarse osakonna kaheksa voodit on praegu kõik hõivatud. Abi ei vaja kaugeltki mitte ainult noored naised, patsientide seas on nii vanemaid naisi kui ka mehi.

Anu Järve sõnul ravivad nad statsionaaris igal aasta umbes sadat inimest. Aasta-aastalt on haigestumine sagenenud, kuid kohti, kus abivajajaid aidata, ei ole kaugeltki piisavalt. Seepärast on tal uue portaali tekkimise üle samuti hea meel.

«Kõige rohkem tuleb ju meilgi võidelda teadmatusega,» lausus ta ning avaldas lootust, et küllap ajapikku ilmub sinna kodulehele rohkem ka teaduslikus võtmes artikleid ning viiteid meditsiinilistele ravijuhistele.

Tagasi üles