Kas leidub mõni tartlane, kel pole aimu Jaroslav Targast? Nii küsib Olev Remsu maailma kõige sügavama järve suurimal saarel, mis asub Emajõelinnast kuue ja poole tuhande kilomeetri kaugusel.
Sügavaim järv pakub häid elamusi
25. märts 2013, 21:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saare nimi on Olhon ja see on veidi väiksem kui Hiiumaa. Järve nimi on Baikal ning see ei ole mitte ainult maailma sügavaim, vaid on ka maailma suurima mahuga mageveejärv. Ja maailma vanim järv. «Baikali vanus on aga 25 miljonit aastat!» kirjutab Remsu oma raamatus «Püha Baikal».
Sealtsamast saame teada, et vanuselt teisel kohal oleval Tanganjikal on selja taga kaks miljonit aastat. «Ei taha kedagi halvustada (ülendada küll), kuid näiteks meie Peipsi on vaevalt kümnetuhandene, ent järve lõunakallas on juba hakanud soostuma. See näitab kurba tulevikku.»
Jaroslav Tark ja tartlased meenusid Remsule Baikali suurimal saarel siis, kui ta ühes sealses majutusasutuses vestles kellegi pensionil prantslannaga, kes pärit Marseille´st. Kirjanikku üllatas eaka daami teadmiste piiratus, nimelt ei teadnud ta, et tema kodulinna ajalugu ulatub Rooma ja Kreeka aega.
Need siinsed lõigud peaksid andma aimu, mis laadi teos on Remsu uusim raamat. Lühidalt: selles leidub geograafiat, ajalugu, inimsuhteid ja elamusi, aga ka looduskirjeldusi, usundeid ja tavandeid. Fotod Baikalist ja selle järve äärsest elust on teinud Tiit Pruuli.
Olev Remsu Baikali-raamatu esitlus on 26. märtsil kell 18 Tartu kirjandusmajas (Vanemuise 19). Autoriga peab dialoogi Tartu Ülikooli professor Jaanus Paal.
Raamat
Olev Remsu, «Püha Baikal», kirjastanud Go Reisiraamat, Tallinn 2013, 127 lk.