Arvo Valton: Siber oli tahte kool

Arvo Valton tänavu 21. märtsil Kadriorus.

FOTO: Peeter Langovits

Kuuskümmend neli aastat tagasi koos ema ja kaksikvennaga Märjamaalt Lääne-Siberisse Novosibirski oblastisse küüditatud Arvo Valtoni arvates võiks sellest kuriteost õppida, kuidas üliraskes olukorraski inimeseks jääda.

Kas teil on kombeks 25. märtsi kuidagi tähistada?

Ei tähista kuidagi, sageli pole meeleski. Ajalehed kirjutavad ja tuletavad meelde. Oma Siberi-kaaslastega saame vahel küll suviti kokku.

Eestlaste küüditamisest, peamiselt sellele järgnenud elust kirjutasite 1983.-1984. aastal romaani «Masendus ja lootus», mis sai ilmuda 1989. aastal. Kirjutasite Antropovi ja Tšernenko ajal, avaldamislootust küll veel paista ei saanud.

Kirjanikuna tundsin lihtsalt kohust see lugu kirja panna, avaldamisega ma üldse ei arvestanud, kuigi eks ikka lootsin, et võibolla ükskord selline aeg tuleb.

Nõukogude ajal võis proosakirjanik oma tööst ära elada, kui teda ikka avaldati. Mul ilmus just siis kaks köidet valitud teoseid. Nende eest maksti nii hästi, et ma teadsin: saan aasta otsa rahulikult ära elada. See oli üks põhjus, miks ma just siis kirjutasin. Mõte, et pean kirjutama, kuigi sahtlisse, oli aga alati.

Lugesin seda romaani esimest korda üle kahekümne aasta tagasi. Pean ütlema, et mulle ei jäänud sellest ei toona ega nüüd üle lugedes kuigi masendavat tunnet. Kas teie tervikmälestus Lääne-Siberi elust on ka pigem lootusrikas või rohkem ikkagi masendav?

13-aastasele on elu siiski seiklus. Äraviimisega kaasnes uudishimu: mis saab? kuidas me toime tuleme? Võibolla on see natuke tagantjärele tekkinud mõte, sest eks viimise hetk oli ikkagi rusuv: sult võetakse kodu, sa näed oma vanemate kannatusi. Oma hirmu ma küll ei mäleta.

Tulime Siberis toime, olime tublid ja saime tublimaks kui enne. Kahtlemata oli see tahte kool. Olen naljatades rääkinud, et varem põdesin ma igal talvel kopsudega, aga seal said kopsud terveks – kontinentaalne kliima.

Nõukogude Liidu ministrite nõukogu määruse järgi tuli küüditada edukad maapered, nn kulakud, vangistatud rahvuslaste ja metsavendade pered ning ka metsavendi abistanute pered. Teie isa Julius Vallikivi võeti kinni juba 1944. aasta sügisel ning 1945. aastal saadeti ta edasi Magadani oblasti vangilaagrisse. Mida talle süüks pandi?

Kuulumist kaitseliitu. Minu isa kamandasid sakslased küll ka paaril korral välja mingitele haarangutele, kuna tal oli veoauto. Seda võidi talle hiljem süüks panna hoolimata sellest, et ta haarangust osa ei võtnud, vaid istus maantee ääres autos.

Märjamaal oli kolm sellist meest, kes teisi üles andsid. Nad andsid ütlusi peaaegu kõikide arreteeritute kohta. Üllataval kombel oli isa toimikus ka neljas mees, isa hea tuttav. Eks igaüks päästis oma nahka.

Alati läheb teravaks ütlemiseks, kui hakatakse arutama, kuidas ja kus koostati küüdinimekirjad. Näiteks teie romaanis mõtiskleb eestlaste tõlk Madis Orgita, kuidas tema kaunis kehva mehena ära toodi, aga jõukas peremees, kes magatas valla täitevkomitee esinaist, pääses ära. Samas leidub neid, kes vihaselt väidavad: kohapeal ei otsustatud midagi, ei mõjutatud midagi.

Ainult kohapeal tehtigi. See magatamise juhtum on just Märjamaalt, see pole väljamõeldis. Üks Orgita küla jõukas peremees ei päästnud nii ära üksi ennast, vaid ka tuttavaid. Külast viidi ära kõige vaesem inimene, sest kedagi pidi viima. Ka mõningane vinga­­meeste roll pole välistatud.

Kohalikud Siberi inimesed on raamatus üsna kenad. Vahel nõutakse küüditatuilt küll lollusi, näiteks keset talve kombaini väljakaevamist lumest, ilmutatakse harimatust ja mõistmatust, aga küüditatutega ei olda külas ega sovhoosis õelad, pahatahtlikud.

Alguses nad küll tulid ja ütlesid «vragi naroda» ja «fašistõ», kuigi neil oli juba kogemust küüditatud volgasakslaste ja kalmõkkidega. Aga lõppude lõpuks olid need lihtsad vaesed inimesed. Hullemad olid mingid partorgid ja komandant.

Raamatust jääb mulje, et ka ühises hädas kippus eestlane jääma egoistlikuks, isegi ignorantseks. Suurt üksteise toetamist ei paistnud.

Ühel mulgi peremehel oli suurtes kastides selline tagavara kaasas, et ta oleks võinud sellega, kui see oleks säilinud, kaks elu elada. Aga seda, et ta oleks sealt midagi vaesemaile andnud, kuidagi toetanud, ei mäleta. Igaüks elas oma elu.

Natuke oli ka klassivahet. Läänemaalt olid toodud veidi vaesemad inimesed, mulgid olid jõukamad. Siiski oli ka üksteise toetamist mitmel viisil ja muidugi üsna usin seltsielu.

Raamatus ostab küll jõukas kahenaisepidajast eestlane lehma tiisikeride perele, et põdurad lapsed talve üle elaks.

Ei, see on puhas väljamõeldis. Aga nii võis ju juhtuda kusagil mujal. Näiteks kui läksime 1953. aasta lõpul Kaug-Itta isa juurde, oli seal üksteise toetamine täiesti loomulik. Kokkuhoidmine oli tohutu. Ütlus, et eestlane sööb teist eestlast, ei pidanud seal kuidagi paika.

Raamatu nimest – «Masendus ja lootus». Kui palju oli esimestel Siberi aastatel lootust Eestisse tagasi saada?

Stalini ajal polnud küll mitte mingit lootust, mingit nägemust. Unistus loomulikult oli. Mõttes ehitasin lennukit, millega pidin Eestisse tagasi lendama. Isegi pärast Stalini surma ei tekkinud konkreetset lootust, aga lapsi hakati küll varsti tagasi lubama.

Teie pääsesite tagasi suhteliselt vara, 1954. aastal 18-aas­­taselt. Oli see ametliku loaga?

Jaa. Saime 1953. aasta lõpul isa juurde Magadani oblastisse Susumani. Ta oli vabanenud laagrist 1952. aastal ja hakanud meile raha saatma. Susumanis lõpetasin 1954. aastal keskkooli.

Komandantuuri värki seal polnud. Kui taotlesin, anti mulle pass kätte ja võisin koju sõita. Siis takistusi ei tehtud. Alles pärast leiti, et poleks ikkagi tohtinud Eestisse lasta.

Kes leidis?

Julgeolek. Mind kutsuti Tallinnas välja. Aga kuna olin juba polütehnilisse instituuti sisse saanud, tagasi mind ei aetud.

«Masendus ja lootus» lõpeb Madis Orgita mõtiskluse ja tõdemusega: sellist ülekohut ei saa surmani andeks anda. Kas ei saagi?

Aga miks peaks? Mida on siin andeks anda? Mitteandestamine ei tähenda, et kannan endas kurjust, aga sedalaadi sigadustele, ükskõik kus neid maailmas ei tehta – ja tehakse kogu aeg –, pole ka põhjust mõistvalt vaadata. Nende vastu tuleb nüüd ja edaspidi alati protesteerida.

Ju siin on küsimus ka süüdistatavas objektis. Teie romaanis mõtiskleb üks küüditatu konvoisõduritest: «Sõdurid tahtsid ellu jääda, oma arvamust või selle järgi toimimise võimalust neil polnud.» Meenub pronkssõduri teisaldamise aegne retoorika: see sõdur küüditas meie rahvast. Kui ma mõtlen näiteks Juhan Peeglile, tundub mulle ülekohtune panna küüditamise süü lihtviisil kokku mundriga ja selle musta töö tegijatega.

See on kahe otsaga asi. Mundrimehed viisid kurjuse impeeriumi kava ellu, nad olid kuulekad käsutäitjad. Valikut, kas küüditamises osaleda või mitte, neil muidugi polnud. Kuid oli kindlasti neid, kes tegid seda rõõmuga. On lihtsalt selliseid kurja loomuga inimesi.

Aga on teada ka sõdureid, kes utsitasid küüditatavaid: pange rohkem kraami kaasa, seda läheb vaja. Ka minu eelmine äi, kes oli autobaasi direktor, kamandati sel ööl välja ja hoiti enne aktsiooni algust kinniste uste taga. Aga tal oli tuttav mees ukse peal valves. Ta ütles sellele, et läheb välja asjale ja pages koju. Ei võtnudki küüditamisest osa.

Mida peaksime küüditamisest õppima?

Õppida on ehk ainult seda, et igas olukorras tuleb jääda inimeseks ja igas olukorras tuleb kõigepealt ellu jääda.

Kas siin pole vastuolu: selleks, et jääda ise ellu, võis nii mõnigi just küüditamise kontekstis loomastuda?

See on ju ikka mõõdu küsimus, kuidas ja millise hinna eest keegi ennast müüb. Teiste müümine on igal juhul ebaeetiline tegu. Muidugi tehti ka seda ja siin on süü aste erinev – kas seda tehti mõne pisikese privileegi nimel, et saada näiteks töökoht, või oma elu päästmise nimel. Aga lubamatu peaks see olema mõlemal juhul.

Ehk polegi sellises surmahirmu olukorras võimalik inimeseks jääda?

Kindlasti on ja selle kohta on ka meie, eestlaste saatusest küllalt näiteid. Kuigi on muidugi kahjuks ka vastupidiseid näiteid, kus nurka surutud inimene on valmis reetma või alatusi tegema.

Tagasi üles