Direktor lahkub, kaasas vaprus, vabadus ja rõõm

Reet Margi ees laual on käsikirjade kuhja peal äsja ilmunud raamat Endel Kõksist ning selja taga seinal Jaan Vahtra maal. Foto: Kristjan Teedema

Tartu kunstimuuseum saab 1. aprillil endale uue direktori. Senine juht Reet Mark kraamib sahtleid. Seepärast on ta töölaual paberivirnad ja raamatud nagu mõne suurema kunstiartikli kirjutamise ajal.

Kas seni viimane artikkel ilmus raamatus «Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga», mille esitlus oli 21. märtsil?

Oh ei! Ja praegu on mul lõpetamisel artikkel Tartu Kunstnike Liidust. Tähtaeg oli 10. märts. Viimane kuu on olnud nii kiire, et ei ole aega olnud lõpetada.

Märtsi algul möödus kaheksa aastat Tartu kunstimuuseumi direktori ametis. Kui suur osa ajast möödus vabadusetundes ja rõõmuga? Ja kuidas on olnud vaprusega?

Kuni majanduskriisi alguseni oli tõesti vabadus ja rõõm. Ma olen ju olnud ametis kõige paremal ajal – kui majanduses oli buum. 2007, 2008 ja 2009 olid päris head aastad. Edasi tuli kriisiaeg. Siis oli suurt vaprust vaja, ja rõõmu oli ainult natuke.

Ma loen enda kõige suuremaks saavutuseks seda, et kogu selle hullu kärpimise aja jooksul ei lasknud ma peaaegu ühtegi inimest lahti. Ja kui lasksin, ei olnud need teadustöötajad. Aga see tähendas seda, et inimesed hakkasid tegema suuremat tööd väiksema raha eest.

Mis on olnud kõige suuremad õnnestumised direktoriks oldud aastatel?

Üsna kohe, kui ma direktoriks sain, tegime Tšehhis eesti modernismi näituse. See oli suur õnnestumine. Seejärel hakkasid tulema suured näitused suurte raamatutega – Eerik Haamer, Pallas, Johannes Saal, Vikerla, eesti kunst paguluses ja nüüd siis Endel Kõks.

See kõik oli põnev töö ja tõi meile raha ka sisse. Põhilise osa omavahenditest teenime muuseumipiletite ja eriti trükiste müügist. Meie kataloogid on ikka olnud süvitsi minek ja tihtipeale päris uue materjali vormistamine.

Mitu näitust oli aega endal kureerida muuseumi juhtimise kõrvalt?

Suhteliselt vähe. Selle aja jooksul ma tegin aastas ikka ühe näituse kas ise või koostöös kellegi teisega. Aga rohkem ei jaksanud administreerimise kõrvalt.

Kui vabalt võis direktor ennast tunda oma ametis?

Et direktoril on tegemist inimeste juhtimisega, siis tuleb alati pool suud kinni hoida. Ma olen üldiselt otse ja terava ütlemisega, nii et ma ei ole sugugi vaba olnud. Ma olen pidanud kogu aeg mõtlema, mida ma ütlen. Ja kindlasti peab arvestama ka juhistega ülemustelt Tallinnas.

Mis jäi tegemata, läks lörri või untsu?

Untsu läks uue maja ehitamine koos raamatukoguga praeguse parkla kohale Vabaduse puiestee kõrval. Õnneks ei olnud see minu süü. Arhitekt Emil Urbel vaidlustas konkursi tulemuse. Meil oli juba tekkinud teine hingamine, hakkasime tegema reaalseid arengukavasid, aga vaidlustuse tulemus võttis meie inimestelt lootuse ära.

Ma arvan siiamaani, et ehituslikult oleks see olnud väga äge maja. Projekt, mis võitis, oleks Tartu tõstnud arhitektuuri maailmakaardile. Ma olen pahane arhitektide peale, nad oleksid võinud omavahelisi arveid klaarida mingi teise, kultuuriliselt vähem tähtsa objekti puhul.

Millises seisus leiab eest kunstimuuseumi 1. aprillil uue direktorina ametisse astuv Rael Artel?

Ta saab endale ootusärevuses inimestega maja. Keegi ju ei tea, mida uus direktor teeb. Ma tahaksin neile öelda, et andke talle võimalus, enne kui te teda kritiseerima hakkate.

Raha muuseumil palju ei ole, aga hädaga tullakse toime. Inimesed on tööga üle koormatud ja teatud mõttes väsinud, samas on neil väga korralik teadmistepagas. Nad on väga head spetsialistid.

Võibolla lisaks potentsiaali mõne noore inimese töölevõtmine. Aga kuidas võtta kedagi tööle, kui selleks ei ole palgafondi ... See on väljakutse uuele direktorile.

Mis ootab ees kaheksa-aasta­­se staažiga muuseumijuhti?

Esialgu on nii, et kui kuulen sõna kultuur, siis haarab mu käsi tankirusika järele ...

Mul on väga perspektiivikas asutuses töökoht loodetavasti olemas, aga ma ei tahaks seda välja kuulutada, sest mul on leping veel sõlmimata. Esialgu soovin natuke puhata.

25 aastat kunstimuuseumis

• Reet Mark asus Tartu kunstimuuseumis teaduri-koguhoidjana tööle 1. juulil 1988.

• Aastail 2002–2005 oli muuseumi näitusemaja juhataja.

• Märtsi algusest 2005 kuni 13. märtsini 2013 oli muuseumi direktor ning on seejärel 31. märtsini direktori kt.

• Viimase viie aasta tähtsamaid publikatsioone: «Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga» (artikkel Kõksi pagulasaastate maalikunstist, 2013), «Eesti kunsti ajalugu V» (artikkel Eesti Kunstnikkude Ryhmast, 2010), «Eesti kunst paguluses» (üks koostajaid ja artiklite autor, 2010), «Noorte Kujurite Ühing Vikerla» (teksti autor ja koostaja, 2008).