Põhumajja passib hästi ka firma peakontor

Olgu talvel miinus kolmkümmend või suvel sama palju plusskraade, paksude seintega põhumajas tunned end alati hästi, kinnitavad Tam­mistu Agro omanikud Mait Nõmmsalu (vasakul) ja Tauno Tattar. Foto: Kristjan Teedema

Tammistu Agro uut põhust kontorihoonet silmitsedes naljatlevad äripartnerid, et eks see üks kolme põrsakese maja ole. Kui nad aga kuulevad, kui vähe see maksma läks ning kui hästi sooja peab, tärkab neis hoone vastu lugupidamine.

«Muidugi oleks võinud küüni alla kipsplaadist kontori kokku lüüa, aga nii me ei tahtnud,» selgitas Tammistu Agro üks omanikke Mait Nõmmsalu. «Põhumaja ja mahetootmine käivad kokku hoopis paremini,» sekundeeris ettevõtte teine omanik Tauno Tattar.

Oma põldudelt korjatud ja kokkupressitud põhk, vanalt lagunenud majalt saadud sarikad ja esimese vabariigi aegsed katusekivid, paar tonni savi, mis vana India retsepti järgi segatud linaluu ja lehmavirtsaga, ning valmis. Lisaks korralikud aknad, uksed ja sisustus.

Kõik see kokku läks maksma umbes 30 000 eurot. «Kui oleks kõik asjad ise teinud, oleks saanud veelgi odavamalt,» kinnitas Nõmmsalu.

Seintes niiskust pole

Uksest sisse tulijale lööb vastu mõnus soe puidulõhnane õhk. Lõhna annavad sisemised palkseinad ja mööbel. Välisseintes pole aga erinevalt paljudest teistest põhumajadest, kus soojustusmaterjal pressitakse puitkarkassi vahele, üldse puitu kasutatud.

Suure pakkimismasinaga pressisid töömehed esmalt põllul kuiva põhu 300–400-kilogrammisteks pakkideks. Seejärel sõidutati need traktorikoormas krundile ning tõstukiga kulus seinte püstitamisele aega umbes viis tundi.

Nii seest kui ka väljast kaeti seinad paksu savikrohviga. Seintele toetuvad puidust plaadid ja prussid, mis kannavad omakorda enam kui 10 tonni kaaluvat katust. Ühtegi pragu seintes ei näe, seega pole põhk kahe aastaga karvavõrdki vajunud.

Kõigi majade puhul on tähtsaim küsimus, kuhu tekib seina sees nn kastepunkt ehk koht, kus külm ja soe õhk kokku puutuvad. Hoonet uurivad pidevalt maaülikooli ehitusteadlased. Üllatuslikult pole nad põhumaja seintes niisket kohta leidnud.

«Kaks aastat oleme teinud mõõtmisi, kuid niiskust ei kogune seintesse ei suvel ega talvel,» kinnitas ka maaülikooli maaehitusosakonna professor Jaan Miljan. Kui ilm soojemaks läheb, on teadlastel plaanis natuke krohvi lahti võtta ning analüüsida seina seesmise materjali olukorda põhjalikumalt. «Kui kõik on korras, tahan endale samasuguse maja teha,» ütles Miljan.

Tammistu maja on vaatamas käinud ka põhust ja savist majade ehitusega leiba teeniv Savikodu MTÜ juht Knut Klais. Tema sõnul kestab põhumaja meie kliimas hästi, kui just ise mõnd ehitusviga ei tee.

Saab süüa ja pesta

Väljastpoolt on maja justkui 80 ruutmeetrit suur, kuid seestpoolt mõõtes napilt 48 ruutmeetrit. Enam kui meetripaksused seinad võtavad palju ruumi, see on põhumaja ainus negatiivne külg, tõdes Tattar.

Seevastu on seinad väga soojapidavad. Lausa nii ökonoomsed, et hoone soojana hoidmiseks ei kulu põrandaküttele elektrit kuigi palju. Suvel on aga mõnusalt jahe, rääkisid mehed.

Majja mahub ettevõtte peakontor, aga ka avar kööginurk. «Ühtegi kohvikut lähikonnas ei ole, töömeestel peab aga olema koht, kus oma võileib süüa või putru keeta,» märkis Nõmm­salu. Lisaks on olemas tualett ja dušinurk.

Sisustuses näeb palju taaskasutust. Nii seisab kööginurk püsti ühe vana maja palkide peal. Vannitoasein on aga laotud Nõmmsalu vanavanaisa nüüdseks maa pealt pühitud talu ahjutellistest.

Üht-teist on maja juures veel tarvis nokitseda, kuid suurem osa töödest on tehtud. Päästeametil ja elektrikutel maja ohutuse kohta küsimusi ei ole. Nüüd taotleb firma Tartu vallalt ka kasutusluba.