Ühel hommikul me ärkame ning seda krutsifiksi voodi kohal enam pole. Tekib kohe, enne tööle minekut küsimus, kuhu see kadus. Olemata kristlane olen siiski linnakodanik, kellel seonduvad teatud kunstiteosega oma mälestused, eriti kui see on niivõrd suurejooneline. Seega küsiksin elvakast Tartu linnapea käest, kas ta on kunagi endise pillimehena Tartus Tarvase kõrtsis pilli tinistanud.
Pole mul midagi kunagiste pillimängijate vastu, küll aga muinsuskaitsjate vastu, kes masu ajal (ja ega varemgi) ei tohi enam uusi objekte kaitse alla võtta. Olemasolevaidki ei jõua ju hooldada.
Aastaid tagasi on Tartu kunstimuuseum juhtinud muinsuskaitseameti tähelepanu vajadusele võtta kaitse alla endises ETKVLi restoranis Tarvas asuv Elmar Kitse haruldane kuivmaalitehnikas (jätame selle peene nimetuse sgrafiito siinjuures kõrvale) pannoo. Seda arvas isegi vahepeal ruume rentinud Ühispank, vabandust, SEB, kelle kunded said kitsas vaateta ruumis seina äärde paigaldatud pingil selle vastu oma mantleid hõõruda. Hoolimata asjaolust, et suur maaling oli äsja läbi teinud renoveerimiskuuri.
Ei ole kohanud terves Euroopas niisugust ükskõiksust sellises mõõtkavas 1960. aastatel tehtud seinamaalingu vastu. Berliinis tulevad inimesed praegu tänavale kaitsma oma kahte linnaosa lahutanud müürijuppe, mille grafitimaalingud pärinevad viimasest kümnendist. Meil on aga ükstakama, mis 1960. aastate kunstiteostest saab. Me tellime (sic! mitte ostame) oma gümnaasiumidele uued teosed.
Mingi kaubamaja, olgu ta uus või vana, korraldab uue hoone arhitektuurivõistluse ning muinsuskaitse on vait kui sukk. Tähtajaks, 1. aprilliks, on joonised tehtud ning kogu kinnistut, kaasa arvatud Elmar Kitse maal, käsitletakse juba kui vaba pinda. Võistlustingimustes mainitakse vaid vajadust leida sellele maalingule uus koht. See tähendab, et lõikame ta tükkideks ja viime mujale.
Tuletaksin meelde, et kõnealusel juhul pole tegemist Abu Simbeli templitega, mis UNESCO rahaga Niiluse üleujutusalast eemale Assuani viidi. Saeti tükkideks ning tõsteti mujale.
Kardan, et meil selliseks ettevõtmiseks raha ja oskusi ei jagu. Kui aga võetakse seesugune temp ette, siis teos hävib. Lihtsam oleks säilitada seda meistriteost kohakindlalt ning kohandada projekti vastavalt sellele. Senise suhtumise järgi võiks ju ka Barclay de Tolly monumendi alla parkla rajada.
No kuulge, seltsimehed muinasametnikud, kui te suutsite kaitse alla võtta näiteks perekonnabüroo maja Tartus Tiigi tänaval (ei tea küll mille pärast) ning paarkümmend olematu ehitajakäekirjaga ehitatud puithoonet samas linnas, jättes teised, palju paremad kaitse alla võtmata, siis tõmmake oma jalad kõhu alt välja ning õigustage oma palka, tehes vana kaubamaja kinnistu omanikele selgeks, et see Elmar Kitse maal on unikaalne. Hoolimata sellest, et te ise selles Tarvase restoranis pole käinud.
Ja tehke kultuuriministrile selgeks (tema vahest on selles söögikohas käinud), et ühe kunstimälestise võib Tartust ikka veel kaitse alla võtta, ehkki igasuguste Tartu kirikute sadade ikoonide, küünlajalgade ja muude maalidega on riiklikus registris kunstimälestiste arv juba ammu täis.
Muidu tabab vana kaubamaja arhitektuurivõistluse korraldajaid ja muinsuskaitsjaid Tartu kunstnikkonna ja kunstiajaloolaste igavene needus ning pole midagi hullemat, kui saada pandud laulu sisse või maalitud pildi peale. Sealt teid juba keegi ei päästa, ei ussi- ega püssirohi ega partei.
Muidu ...